Sunday, May 20, 2007
Friday, May 18, 2007
Täna, väiksed kuulajad, tahan teile rääkida ühest erilisest inimesest. Loomulikult tunneme me kõik teda, mõned õnnelikumad otseselt, laiem mass läbi seltskonnaajakirjanduse või teadusartiklite. Nii või teisiti, tema mainimine meedias ei ole enam kellelgi üllatuseks, küll aga võib teile, kallid vaatajad, üllatusena tulla, minu lugu Temast.
Meie teed ristusid esimest korda millalgi eelmise sajandi lõpupoolel. Saatuse tahtel ja harukordselt õnneliku juhuse läbi olin end sissemanageerinud Põhja-Euroopa eliitkooli. Marko (nimi muutmata - toim.) kui selle keskkonna loomulik osa oli mind seal juba ees ootamas. Oodake korra, liialdan – loomulikult ei olnud ta mind ootamas. Tollel ajal ei olnud ta minusuguse väheldase inimese eksistentsist teadlikki, ma võin ainult aimata, mis tähtsad toimetused tema päevi täitsid. Kuid võin valetamata väita, et sellel perioodil oli mul nii mõnigi kord olla selle, lubage tituleerida, suure inimese tekkimise vahetuks tunnistajaks.
Edaspidi kaotasin Marko mõneks ajaks silmist. Tean vaid, et ta liitus Lõunamaa kultuurimetropoli kõrgseltskonnaga. Tema initsiaalidega rahandusuudiseid ma loomulikult jälgisin, kuid täpsemalt ei teadnud ma midagi, kuni..
Kuni me saime Sõpradeks. Jah, kallid lugejad, see on tõsi – mina, Ardi Hundt, tundsin Markot isiklikult. Nagu ikka mõnel eluperioodil tõuseb inimene kõrgemale iseendast, juhtus ka minuga, et võisin Marko tegemisi hinnata omaenese ihusilmaga. Mäletan teda sellest perioodist kui tugevat, enesekindlat eesti meest, kelle talent õitses kõiges, millele ta käe külge pani – teoreemidest rallisõiduni, toksikoloogiast seksuaalpsühholoogiani.. Ta oli ustav sõber, kuid vajadusel tugev juht, osav kokk, geniaalne suhtleja, võitmatu tennisist - nimetage mida vaid. Kui oli vaja midagi korraldada, võis tema peale kindel olla – ta oli suhetega mees, transport, kinnisvara kuurortites, mis läheb, poisid? Oi, ilusad ajad..
Nüüd on Marko USAs. Ta elab iga eestlase unistusteelu - noor investeerimispankur palmipoolsaarel, täiuslik tasakaal vaimse ja füüsilise tervise vahel, rumeenia tüdrukud ees ja taga.. Jääb üle ainult küsida - mida peame meie, reakodanikud, tegema, et jõuda sinna, kus täna on Marko? Mina igatahes olen sinna teel, lõunalaius on saavutatud, nagu öeldakse. Ma ei tunne enam muret valitud suuna pärast – piisab, kui korra nädalas interveebi vahendusel San Fransiscost juhiseid saan, ja võin taas end õigeks joondada, oma elufilosoofia seada selle majaka järgi, mis nii selgesti tõevalguses üle ookeani kätte paistab.
Võibolla.. kunagi.. avaneb ka teil, kallid lugejad, võimalus oma sammud seada selle suure mehe jälgede järgi. Selleks puhuks on mul teile vaid üks soovitus – ärge kõhelge hetkekski!
/ Artikkel on kirjutatud autori peaaegu vabal tahtel ja taustal liikunud dollarid olid kõigest katalüsaatoriks, mis mind kõike seda ilustamata tõde panid välja ütlema. /
Meie teed ristusid esimest korda millalgi eelmise sajandi lõpupoolel. Saatuse tahtel ja harukordselt õnneliku juhuse läbi olin end sissemanageerinud Põhja-Euroopa eliitkooli. Marko (nimi muutmata - toim.) kui selle keskkonna loomulik osa oli mind seal juba ees ootamas. Oodake korra, liialdan – loomulikult ei olnud ta mind ootamas. Tollel ajal ei olnud ta minusuguse väheldase inimese eksistentsist teadlikki, ma võin ainult aimata, mis tähtsad toimetused tema päevi täitsid. Kuid võin valetamata väita, et sellel perioodil oli mul nii mõnigi kord olla selle, lubage tituleerida, suure inimese tekkimise vahetuks tunnistajaks.
Edaspidi kaotasin Marko mõneks ajaks silmist. Tean vaid, et ta liitus Lõunamaa kultuurimetropoli kõrgseltskonnaga. Tema initsiaalidega rahandusuudiseid ma loomulikult jälgisin, kuid täpsemalt ei teadnud ma midagi, kuni..
Kuni me saime Sõpradeks. Jah, kallid lugejad, see on tõsi – mina, Ardi Hundt, tundsin Markot isiklikult. Nagu ikka mõnel eluperioodil tõuseb inimene kõrgemale iseendast, juhtus ka minuga, et võisin Marko tegemisi hinnata omaenese ihusilmaga. Mäletan teda sellest perioodist kui tugevat, enesekindlat eesti meest, kelle talent õitses kõiges, millele ta käe külge pani – teoreemidest rallisõiduni, toksikoloogiast seksuaalpsühholoogiani.. Ta oli ustav sõber, kuid vajadusel tugev juht, osav kokk, geniaalne suhtleja, võitmatu tennisist - nimetage mida vaid. Kui oli vaja midagi korraldada, võis tema peale kindel olla – ta oli suhetega mees, transport, kinnisvara kuurortites, mis läheb, poisid? Oi, ilusad ajad..
Nüüd on Marko USAs. Ta elab iga eestlase unistusteelu - noor investeerimispankur palmipoolsaarel, täiuslik tasakaal vaimse ja füüsilise tervise vahel, rumeenia tüdrukud ees ja taga.. Jääb üle ainult küsida - mida peame meie, reakodanikud, tegema, et jõuda sinna, kus täna on Marko? Mina igatahes olen sinna teel, lõunalaius on saavutatud, nagu öeldakse. Ma ei tunne enam muret valitud suuna pärast – piisab, kui korra nädalas interveebi vahendusel San Fransiscost juhiseid saan, ja võin taas end õigeks joondada, oma elufilosoofia seada selle majaka järgi, mis nii selgesti tõevalguses üle ookeani kätte paistab.
Võibolla.. kunagi.. avaneb ka teil, kallid lugejad, võimalus oma sammud seada selle suure mehe jälgede järgi. Selleks puhuks on mul teile vaid üks soovitus – ärge kõhelge hetkekski!
/ Artikkel on kirjutatud autori peaaegu vabal tahtel ja taustal liikunud dollarid olid kõigest katalüsaatoriks, mis mind kõike seda ilustamata tõde panid välja ütlema. /
Wednesday, May 09, 2007
Ootamatult on valmis saanud pea 19 lk mu lõputööst. panin esimese peatüki materjalid ja kirjtatud lõigud kokku, tiitellehed ja annotatsioonid pähe ja teiste pt. pealkirjad sappa, ja oligi.. ma saan aru, et vaja on 40 lk - keegi teab, mis maksimum on? kui mul esimese sissetutvustava peatükiga on pool valmis, siis võib paljuks minna :) mingi poindini pole veel jõudnud.. või äkki see ei olegi soovitav?
võibolla saab ikkagi järgmine nädal juua ja magada ka. i buy clock radio.. my neighbour cant afford. great success.
võibolla saab ikkagi järgmine nädal juua ja magada ka. i buy clock radio.. my neighbour cant afford. great success.
Tuesday, May 08, 2007
John Digweed
Jacques Lu Cont
Laurent Garnier
Hernan Cattaneo
James Zabiela
Josh Gabriel
Dave Dresden
2007 kevadorkester.
Jacques Lu Cont
Laurent Garnier
Hernan Cattaneo
James Zabiela
Josh Gabriel
Dave Dresden
2007 kevadorkester.
Monday, April 30, 2007
istun. kõik magavad.
kuulan kerdi ilusas värvilisest blogist muusikat ja loen minuteid. 12 minutit on veel. siis algab järjekordne vabadus mitte magama minna.
huvitav kas eluga väga rahulolevad inimesed lähevad alati "õigel" ajal magama. rahulolevalt keeravad end teki ja naise vahele ja magavad naerulsui.
ma mäletan, et kui kunagi keegi kultuuritegelane, võibolla muusik end ära tappis, ütles keegi tema sõpradest, et ta ei jaksanud enam. osad inimesed võitlevad kogu aeg eluga, osad nagu sujuvad kuidagi.
päris palju häid mõtteid on praegu, ja ootamatult mitu väikest võitu toidavad neid. ja ikka on peeglis mingid küsimused üleval, millele vastust praegu ei ole. näiteks, mida huvitavat ma eestis täpselt tegema hakkan. siiamaani on ühe asja lõpust teine sädeme saanud ja kõik on kulgenud ühes värvitoonis, mille pealkiri on Ardi Elu. nüüd, või õigemini umbes kuu aja pärast saab olema see koht, kus võib ümber oma telje keerata end ja mõelda, praegu on õige aeg alustada ükskõikmillega, piirid on otsa lõppenud, teise riiki jäänud, mind maha jätnud, ära joodud või suureks kasvanud.
heihei.
ps: meelega ei kirjutanud pronksist sõduritest või dolce&gabbana poest. pole vaja. see asi hoiab ära end ja siis näeme. pealegi, mul puudub vahetu kogemus, kommenteerige parem oma sõjalugudega.
kuulan kerdi ilusas värvilisest blogist muusikat ja loen minuteid. 12 minutit on veel. siis algab järjekordne vabadus mitte magama minna.
huvitav kas eluga väga rahulolevad inimesed lähevad alati "õigel" ajal magama. rahulolevalt keeravad end teki ja naise vahele ja magavad naerulsui.
ma mäletan, et kui kunagi keegi kultuuritegelane, võibolla muusik end ära tappis, ütles keegi tema sõpradest, et ta ei jaksanud enam. osad inimesed võitlevad kogu aeg eluga, osad nagu sujuvad kuidagi.
päris palju häid mõtteid on praegu, ja ootamatult mitu väikest võitu toidavad neid. ja ikka on peeglis mingid küsimused üleval, millele vastust praegu ei ole. näiteks, mida huvitavat ma eestis täpselt tegema hakkan. siiamaani on ühe asja lõpust teine sädeme saanud ja kõik on kulgenud ühes värvitoonis, mille pealkiri on Ardi Elu. nüüd, või õigemini umbes kuu aja pärast saab olema see koht, kus võib ümber oma telje keerata end ja mõelda, praegu on õige aeg alustada ükskõikmillega, piirid on otsa lõppenud, teise riiki jäänud, mind maha jätnud, ära joodud või suureks kasvanud.
heihei.
ps: meelega ei kirjutanud pronksist sõduritest või dolce&gabbana poest. pole vaja. see asi hoiab ära end ja siis näeme. pealegi, mul puudub vahetu kogemus, kommenteerige parem oma sõjalugudega.
Thursday, April 26, 2007
Kui kellelgi teist lähevad karvad turri selliste väljendite ja lühendite peale nagu Online Advertising, SEM, Affiliate Marketing, PPC, CPA, Viral Marketing, SEO, bännerid.. siis kirjutage mulle, miks.
Ehk teiste sõnadega, olen alustanud lõputöö kirjutamist ja vajan teie informatsiooni. Kevadises õhus on küsimused nagu - mille alusel võrrelda erinevaid online reklaami liike, kust leida selle kohta statistikat, mis on tulevikusuunad, mille põhjal peaks üks vanakooli ettevõte otsustama, milline online reklaami meetod just temale kõige paremini sobib.
Kolmandate sõnadega,kõik mis puudutab seda.
Ehk teiste sõnadega, olen alustanud lõputöö kirjutamist ja vajan teie informatsiooni. Kevadises õhus on küsimused nagu - mille alusel võrrelda erinevaid online reklaami liike, kust leida selle kohta statistikat, mis on tulevikusuunad, mille põhjal peaks üks vanakooli ettevõte otsustama, milline online reklaami meetod just temale kõige paremini sobib.
Kolmandate sõnadega,kõik mis puudutab seda.
Saturday, April 21, 2007
Kusjuures täitsa meelest läheb maha vahepeal et mul blog on.
Itaalias toimub järelejätmatu elu. Õues on soe ja palju inimesi. Toas on soe ja töö ja vaenulik lõputöö, mis kuidagi ei taha end ise valmis kirjutada. Pargis on soe. Korvpalliväljakul on soe. Järgmine nädal algab jalkaturniir meil, ja saab olema lausa eriliselt soe.
Milanos käib tihe disainiviik, täna kaesime seda zona Tortillas ja õhtul on mingi selleteemaline ülelinnaline aktsioon. Vaatab, väsimus ja veits soe on.
Itaalias toimub järelejätmatu elu. Õues on soe ja palju inimesi. Toas on soe ja töö ja vaenulik lõputöö, mis kuidagi ei taha end ise valmis kirjutada. Pargis on soe. Korvpalliväljakul on soe. Järgmine nädal algab jalkaturniir meil, ja saab olema lausa eriliselt soe.
Milanos käib tihe disainiviik, täna kaesime seda zona Tortillas ja õhtul on mingi selleteemaline ülelinnaline aktsioon. Vaatab, väsimus ja veits soe on.

