Milano 2006-07

Great Success

2007-05-20T16:04:00.001+02:00

Test.

See sissekanne on tehtud läbi uue allmighty Contribute CS3'me.

2007-05-18T18:12:00.000+02:00

Chalice - Ilu P22stab (Kaasa L88b Jumal)

2007-05-18T16:58:00.000+02:00

Täna, väiksed kuulajad, tahan teile rääkida ühest erilisest inimesest. Loomulikult tunneme me kõik teda, mõned õnnelikumad otseselt, laiem mass läbi seltskonnaajakirjanduse või teadusartiklite. Nii või teisiti, tema mainimine meedias ei ole enam kellelgi üllatuseks, küll aga võib teile, kallid vaatajad, üllatusena tulla, minu lugu Temast.

Meie teed ristusid esimest korda millalgi eelmise sajandi lõpupoolel. Saatuse tahtel ja harukordselt õnneliku juhuse läbi olin end sissemanageerinud Põhja-Euroopa eliitkooli. Marko (nimi muutmata - toim.) kui selle keskkonna loomulik osa oli mind seal juba ees ootamas. Oodake korra, liialdan – loomulikult ei olnud ta mind ootamas. Tollel ajal ei olnud ta minusuguse väheldase inimese eksistentsist teadlikki, ma võin ainult aimata, mis tähtsad toimetused tema päevi täitsid. Kuid võin valetamata väita, et sellel perioodil oli mul nii mõnigi kord olla selle, lubage tituleerida, suure inimese tekkimise vahetuks tunnistajaks.

Edaspidi kaotasin Marko mõneks ajaks silmist. Tean vaid, et ta liitus Lõunamaa kultuurimetropoli kõrgseltskonnaga. Tema initsiaalidega rahandusuudiseid ma loomulikult jälgisin, kuid täpsemalt ei teadnud ma midagi, kuni..

Kuni me saime Sõpradeks. Jah, kallid lugejad, see on tõsi – mina, Ardi Hundt, tundsin Markot isiklikult. Nagu ikka mõnel eluperioodil tõuseb inimene kõrgemale iseendast, juhtus ka minuga, et võisin Marko tegemisi hinnata omaenese ihusilmaga. Mäletan teda sellest perioodist kui tugevat, enesekindlat eesti meest, kelle talent õitses kõiges, millele ta käe külge pani – teoreemidest rallisõiduni, toksikoloogiast seksuaalpsühholoogiani.. Ta oli ustav sõber, kuid vajadusel tugev juht, osav kokk, geniaalne suhtleja, võitmatu tennisist - nimetage mida vaid. Kui oli vaja midagi korraldada, võis tema peale kindel olla – ta oli suhetega mees, transport, kinnisvara kuurortites, mis läheb, poisid? Oi, ilusad ajad..

Nüüd on Marko USAs. Ta elab iga eestlase unistusteelu - noor investeerimispankur palmipoolsaarel, täiuslik tasakaal vaimse ja füüsilise tervise vahel, rumeenia tüdrukud ees ja taga.. Jääb üle ainult küsida - mida peame meie, reakodanikud, tegema, et jõuda sinna, kus täna on Marko? Mina igatahes olen sinna teel, lõunalaius on saavutatud, nagu öeldakse. Ma ei tunne enam muret valitud suuna pärast – piisab, kui korra nädalas interveebi vahendusel San Fransiscost juhiseid saan, ja võin taas end õigeks joondada, oma elufilosoofia seada selle majaka järgi, mis nii selgesti tõevalguses üle ookeani kätte paistab.

Võibolla.. kunagi.. avaneb ka teil, kallid lugejad, võimalus oma sammud seada selle suure mehe jälgede järgi. Selleks puhuks on mul teile vaid üks soovitus – ärge kõhelge hetkekski!

/ Artikkel on kirjutatud autori peaaegu vabal tahtel ja taustal liikunud dollarid olid kõigest katalüsaatoriks, mis mind kõike seda ilustamata tõde panid välja ütlema. /

2007-05-09T22:03:00.000+02:00

Ootamatult on valmis saanud pea 19 lk mu lõputööst. panin esimese peatüki materjalid ja kirjtatud lõigud kokku, tiitellehed ja annotatsioonid pähe ja teiste pt. pealkirjad sappa, ja oligi.. ma saan aru, et vaja on 40 lk - keegi teab, mis maksimum on? kui mul esimese sissetutvustava peatükiga on pool valmis, siis võib paljuks minna :) mingi poindini pole veel jõudnud.. või äkki see ei olegi soovitav?

võibolla saab ikkagi järgmine nädal juua ja magada ka. i buy clock radio.. my neighbour cant afford. great success.

2007-05-08T13:33:00.000+02:00

John Digweed
Jacques Lu Cont
Laurent Garnier
Hernan Cattaneo
James Zabiela
Josh Gabriel
Dave Dresden

2007 kevadorkester.

2007-04-30T02:27:00.000+02:00

istun. kõik magavad.

kuulan kerdi ilusas värvilisest blogist muusikat ja loen minuteid. 12 minutit on veel. siis algab järjekordne vabadus mitte magama minna.

huvitav kas eluga väga rahulolevad inimesed lähevad alati "õigel" ajal magama. rahulolevalt keeravad end teki ja naise vahele ja magavad naerulsui.

ma mäletan, et kui kunagi keegi kultuuritegelane, võibolla muusik end ära tappis, ütles keegi tema sõpradest, et ta ei jaksanud enam. osad inimesed võitlevad kogu aeg eluga, osad nagu sujuvad kuidagi.

päris palju häid mõtteid on praegu, ja ootamatult mitu väikest võitu toidavad neid. ja ikka on peeglis mingid küsimused üleval, millele vastust praegu ei ole. näiteks, mida huvitavat ma eestis täpselt tegema hakkan. siiamaani on ühe asja lõpust teine sädeme saanud ja kõik on kulgenud ühes värvitoonis, mille pealkiri on Ardi Elu. nüüd, või õigemini umbes kuu aja pärast saab olema see koht, kus võib ümber oma telje keerata end ja mõelda, praegu on õige aeg alustada ükskõikmillega, piirid on otsa lõppenud, teise riiki jäänud, mind maha jätnud, ära joodud või suureks kasvanud.

heihei.

ps: meelega ei kirjutanud pronksist sõduritest või dolce&gabbana poest. pole vaja. see asi hoiab ära end ja siis näeme. pealegi, mul puudub vahetu kogemus, kommenteerige parem oma sõjalugudega.

2007-04-26T13:12:00.001+02:00

Kui kellelgi teist lähevad karvad turri selliste väljendite ja lühendite peale nagu Online Advertising, SEM, Affiliate Marketing, PPC, CPA, Viral Marketing, SEO, bännerid.. siis kirjutage mulle, miks.

Ehk teiste sõnadega, olen alustanud lõputöö kirjutamist ja vajan teie informatsiooni. Kevadises õhus on küsimused nagu - mille alusel võrrelda erinevaid online reklaami liike, kust leida selle kohta statistikat, mis on tulevikusuunad, mille põhjal peaks üks vanakooli ettevõte otsustama, milline online reklaami meetod just temale kõige paremini sobib.

Kolmandate sõnadega,kõik mis puudutab seda.

2007-04-21T18:14:00.000+02:00

Kusjuures täitsa meelest läheb maha vahepeal et mul blog on.

Itaalias toimub järelejätmatu elu. Õues on soe ja palju inimesi. Toas on soe ja töö ja vaenulik lõputöö, mis kuidagi ei taha end ise valmis kirjutada. Pargis on soe. Korvpalliväljakul on soe. Järgmine nädal algab jalkaturniir meil, ja saab olema lausa eriliselt soe.

Milanos käib tihe disainiviik, täna kaesime seda zona Tortillas ja õhtul on mingi selleteemaline ülelinnaline aktsioon. Vaatab, väsimus ja veits soe on.

2007-04-13T12:30:00.000+02:00

Itaalias tagasi.

Õues on siuke õhk nagu Eestis ainult juuni keskel olla saaks. Mul on peaaegu piinlik siin avalikes kohtades oma Eesti köha köhida. Inimesed jauravad tänavatel, korterinaabrid käivad koolis higistamas ja nädalavahetuseks on juba planeeritud kaks sünnipäeva, üks jalgpall ja üks korteri sisseõnnistamine. Aa, ja üks lahkumispidu.. on juba see aeg, kus varased linnud tagasi kodumaale lendavad.

Juunis siis näeme, te kõik.

2007-04-04T23:09:00.000+02:00

Kodus, eestimaa kodus.

Väikeseks traditsiooniks on kujunenud Kerdiga peale tennist maailma asju arutada. Õhtuhämaruses autos istuda ja avaldada neid mõtteid, mida sa ainult kahekesi sõbraga koos olles välja ütled, ja mille väljaütlemine meid rohkem arendab ja edasi viib kui me ise arvata oskame.

See on vajalik, sest aina rohkem olen ma tähele pannud, kui palju inimesed tegelikult välja ei ütle. Oli aeg, kui ma peaaegu kogu jutu kohe välja sülitasin, mis parajasti peas oli. Ja see oli ok. Mingist vanusest hakkavad inimesed imelikult vaatama, kui sa oled aus ja vaba suhtleja. Ei saa enam rääkida. Hakkad end kontrollima, valima, mida öelda, mida välja anda, mida enda teada jätta. Jõuab kätte moment, kus see kontrollmehhanism läheb teadlikust alateadlikuks. Ja oledki täiskasvanu.

Elad terve oma kuradi elu, endal mingi lugu peas, ja mõtled et kõik saavad aru ja selline sa oledki. Kuni on käes aeg ära surra, ja siis hakkad mõtlema, hmm, võibolla olin ma teiste jaoks kogu aeg veits teistsugune inimene, kui ma tegelikult sisimas olin, või tahtsin olla. Aga ma ei öelnud ju kellelegi. Kedagi ei huvitand ju, mida ma rääkisin, neil oli vaja tööle jõuda või puhkusele jõuda või jõuda lapsi teha või jõuda oma elu kiiresti ära elada.

Teine moment. Millal ma, sa, te viimati mõtlesite. Niisama. Mitte järelejäänud rahast, homsest töögraafikust, kadunud võtmetest või tuhandest muust sellest asjast millest koosneb Igapäev. Vaid niisama, vahid mingit avarat kohta ja mõte hakkab minema, palju suuremate ja huvitavamate asjade juurde.

Täna olin ma Tallinna linna kellaviieses liiklusummikus ja tegin seda. Hea rahulik oli, ma ei saanud kuhugi kiiremini minna, ma ei saanud auto suletud süsteemis midagi rohkem ära teha elu edendamiseks või eesti asja ajamiseks, ma ei saanud tõmmelda kõikides nendes suundades, milles olen harjunud tõmblema alates esimese silma lahtitulekust hommikul lõpetates telekapuldi mahakukkumisega minu magamajäänud käest öösel. Ma lihtsalt olin seal ummikus, allusin, ja puhkasin.

Ah kuule, mida sa vingud mingist mõtlemisest ja rääkimisest ja ebavajalikest teemadest, eks? Vot just eelneva tõestamiseks vingungi. Olen ise ka korraks teistsugune.

2007-03-31T11:42:00.000+02:00

Eile istusime ringis ümber laua ja rääkisime autojuhilubadest. Et kui keeruline ja kallis neid Eestis teha on. Ja kuidas mingid inimesed petuskeemi välja mõtlesid, mis sisaldas kahekordset altkäemaksu ja üleriiete vahetamist(?).

Tegelikult jõudsime järeldusele, et odavam oleks lennata USAsse, teha seal 30 taala eest kahe päevaga load, nautida reisi, Eestisse tagasi tulla ja ainult ARKi eksam sooritada. Seaduslik võimalus autokool vahele jätta, nagu ma aru saan. Detailsematele küsimustele vastab Kuido.

Lisaks. Kuidas töötab SMS laen? Kas põhimõtteliselt on võimalik, et ma lähen R-Kioskisse, ostan suvalise Simpel kõnekaardi, saadan kellegi teise nimel laenutaotluse 100000EEK peale (ei ole just raske inimese nime, pangaarve nr. ja isikukoodi teada saada) ja edasi on juba selle inimese mure, kuidas SMSLaenumeestele seletada, et tema pole laenu tellinud, tema intresse tagasi maksta ei taha, kogemata läks otsekorraldusega sellest rahast ära juba midagi, päevalimiit ei luba koheselt raha tagastada jms. probleemid? Selline asi ei saa nii suvaliselt töötada ju ometi?

Pärast käisime Prives ka, tore oli vanu tuttavaid kohata.

2007-03-28T00:36:00.000+02:00

tänane intervebimängu küsimus on: mis on sinu "ma istun arvuti taha ja klõpsin need saidid inertsist alati läbi" internetileheküljed?

teate küll. minul on epl.ee, pixel.ee, milano06.blogspot.com. aga ma tahan juurde, teie omasid, et ma saan teinekord veel kauem nägu teha nagu ma vaataks tähtsaid saite ja niiviisi hoiduda millegi asjaliku tegemisest.

2007-03-27T10:56:00.000+02:00

Ahoi.

Täna võtan lumelaua selga ja lähen lennuki peale. Et teada saada, mida te kõik seal eestimaal teete salaja. Et veits aklimatiseeruda, et siis tagasi tulla, et siis lõplikult tagasi minna. Isegi ilm soosib mind praegu, mingi valemiga on temperatuurid Eestimaal ja Itaaliamaal peaaegu ühtlustunud.

Varsti näeb.

2007-03-19T12:57:00.000+01:00

Milano Kommuun. Korterikaaslased Norrast ja Anne Saksamaalt.

2007-03-16T11:29:00.000+01:00

Mi(k)s inimesed tulevad Erasmusse?

Rahvuste lõikes on domineeriv ots hispaanlaste, sakslaste ja skandinaavlaste käes. See oleneb muidugi linnast ja tutvusringkonnast, aga minu ümber ja Milano linnas on see nii.

Sissetuleku osas on peaaegu võimatu raudseid statistikajooni tõmmata. Võib öelda, et kõik on vähemalt oma riigi keskklassist või jõukamad, aga see annab ikkagi tohutu ebavõrdsuse näiteks norrakate ja slovakkide vahel. Samas näiteks norrakad elavad enamus õppelaenu peal, mis on Norras väga normaalse süsteemiga paika pandud (nagu üldse paljud asjad seal riigis, tundub), samas kui prantslased ja inglased loodavad rohkem Pangaautomaat-Lapsevanem peale.

Ja kõige tähtsam. Miks nad siin on? Eile järjekordsel olengul olles tabasin ma end mõtlemast, kui erakordses olukorras ma tegelt olen siin. Kui normaalses koduvabariigis, ükskõik mis riik see siis ka oleks, on loogiline nädalavahetusel väljas käia, ja vahest (korra kuus) paar uut tuttavat tekitada, siis siin on praktiliselt IGA PÄEV mingit sorti oleng, pidu, klubi, üritus, seltskond. Ja 90% juhtudel on seal uusi inimesi, kellega on ülilihtne tutvust sobitada (kusttuledmisõpid). Minu kui tagasihoidliku põhjamaalase (ja see on tõsi, Eesti ja eestlased on põhjamaa, selles olen ma nüüd veendunud, teisi vaadates) jaoks on piisav ja mõnus tuttavate-sõpradering täis saanud, aga olen kohanud hispaanlasi, kes võitlevad korraga sadadel rinnetel, manageerivad tutvusringkondi Singapurist Iirimaani kümnetes inimühikutes.

Eile käisin koolis ka, päris huvitav õppejõud rääkis marketingust ja väitles minuga teemal "kõik eestlased peaksid vist olema sündinud Leningradis või Moskvas". No ei.

Ja üksõhtu käisin La Scalas, dirigent Daniel Harting'u juhatamist kuulamas ja uhket teatrit ennast kaemas. Oli ikka uhke küll.

2007-03-07T19:31:00.000+01:00

Vahepeal on juhtunud vahepealseid asju.

Käis Ardi kord klubis, jättis rahakoti sinna kuhugi. Kõik läinud. Käis Celtic Milanos, palju juuatäis shotlasi igal pool. Üritab Ardi ohtralt tööd teha, välja midagi ei tule.

Lisaks on meid nüüd eriti palju siin, mina, kolm resident-norrakant, nendest kahel tüdruksõbrad pidevkülas, pluss täiesti seltskond täiesti suvalisi inimesi, kes siia iga õhtu millegipärast sisse vajuvad.

Soe on ka, aga tahaks, et veel soem oleks. Kooli peaks minema ja uue semestri ained valima, aga aega veel on.

Nüüd saan ma endale uued krediitkaardisuurused load teha.

2007-02-27T17:11:00.000+01:00

Korvpalliväljaku moldoovlast teate?

Räägib vene-itaalia segakeelt, maksab toa eest 250 euroraha (sõbraga kahepeale toas), tegeleb kickpoksi ja peale-mahalaadimisega. Korvpalli mängida praktiliselt ei oska (boonus, mulle meeldib võita). Itaalias alates kahetuhandeneljandast. Väidab, et meeldib. Väikesed ambitsioonid, suured käed.

Järgmine nädal räägin Benjaminiga, kui ta huvitub, siis vb saavad meist kickpeksuõpilased.

Milano. Palju toredaid mitte-itaallasi.

2007-02-26T16:29:00.000+01:00

ooooh anna mulle andeks vana armastus et olen su hüljanud selle elektrolibu nimel. sa oled tagasi, ja ma olen sinuga.

London Electricity - Hospital Radio At Kiss101-2007-01-30

http://www.livesets.lt/download.php?id=381&name=London_Electricity-Hospital_Radio_At_Kiss101-2007-01-30.mp3.torrent

2007-02-26T02:32:00.000+01:00

Kui ärgata üles kell 14:03, siis peaks sobiv hetk õhtusöögilauda istuda olema kuskil 23'me ringis.

Mis ei seleta muidugi seda, miks ma praegu 2:34 kirjutada vihun siia. Ma tegelt just mõtlesin sõnade järjekorra üle ja selle peale, kuidas mul too käest ära hakkab minema. Kas see on pideva ingliskeelsuse kaasmõju, et eestikeelsetes lausetes süsteem lagunema hakkab?

Olen end viimasel ajal tabanud tihti mõtlemast, et kas ma nüüd ütlesin seda-toda inglise või eesti keeles. Tunne on täpselt selline olnud, et ohoi, nüüd ütlesin sellele sakslasele eesti keeles selle asja, või et tolle norrakaga tuli vist küll virumaa lause suust välja enne. Aga ei, lihtsalt inglise keel tuleb nii vaikimisi juba, et põhimõtteline lingvistiline tunnetus on sassis. Mis keel on emakeel, see, mida esimesena elus õpid, või see, mida - mingil perioodil - kõige rohkem kasutad? Või see, mida su ema räägib. Mis see üldse siia puutub.

Maarjamaa, oled ilus, varsi tulen.

2007-02-24T14:17:00.000+01:00

Niisiis, alkoholivaba elu jätkub. Kõik need uued kogemused!

Üks asi, mida ma eile täheldasin, on pikivahe. Inimesed ronivad tihtipeale nii hambusse oma jutuga, et selgelt on eristatav nii tema kokteili komponendid kui sülje maitse. Ma ei taha seda. Seisa normaalselt oma alas, või ma hakkan tegema igast imelikke asju, alustades kummaliselt tagasi küürutamisest ja lõpetades ilusate tüdrukute juurest vabatahtlikult ära minemisega.

Teine asi oli seltskonda sisse sulamine. Asi ei olegi joomises, kui sa oled piisavalt kaua mingis urkas olnud, kus sul 20 inimest pidevalt kehakontakti annavad ja lolli juttu eritavad, siis lõpuks tuleb lihtsalt lainega kaasa minna ja hakata end vabalt, kui mitte liiga vabalt tundma.

Kolmas asi - tekkis vähemalt mitu uut teemat, millest inimestega rääkida. Ardi, sa ei joo? Kuidas nii saab! Kui kaua see sind juba vaevab? Kas sa tahad minu jooki? Aga seda saiatükikestega veini kastrulis? Aga Ardi, sa ei joo?! ..

Jaaa! Saa aru!

Ja ometi suutsin ma kella kuueni üleval olla. Uni on.

Uus maailm jätkub juba järgmisel nädalal.

2007-02-18T19:28:00.000+01:00

Hea itaalia pitsa ja 700 uut lehekülge ingliskeelset Dan Simmonsit 24 EURi eest. Päev mille nimi on pühapäev.

2007-02-15T16:14:00.000+01:00

kuulge-kuulge sulelised:

marthaga täna asja kokku leppisime et esimese märtsini kumbki meist tilkagi alko-goli ei joo. ma kirjutan seda selleks, et endal oleks piinlik pärast kui ma sellega hakkama ei saa.

im so exited.

2007-02-14T19:58:00.000+01:00

.. tagasivaade jätku-gu!

Tõsi ta oli, et peale suusareisi läksime suusareisile. Itaalia alpidesse, päevakeseks, kus kõige suvalisemast külast tõusis tõstuk üles kõige meeleheitlikumalt ilusale platoole. Tükike lund ja teravat päikest maailma katusel, vaikuses ja üksinduses, terve mäe peale meie ja paar eksinud välismaalast.. kust sai laskuda alla, kõigepealt täielikku udupimedusse, ja edasi mitu vöödet soojemasse rohelusse..

Ja juba oligi reede ja laupäev ja MyBali ja Le Bancue ja rahvused erinevad võtsid sisse kohad klaaside taga ja kuulasid diskomuusikat ja olid muidu lõbusad. Täpsemad ekstreemdetailid jäägu neile, kes Tallinn-Milano-Tallinn lennupileti eest maksid..

Uus nädal uued asjad. Juba on kolmapäev, võta kokku ennast ja kannata ära!

2007-02-10T11:47:00.000+01:00

Mu desktopil on ikoon nimega "Lepinguõiguse Eriseminar.doc". Timo ja Arsi on autot tagastamas, ühes mu korterinaabri Benjaminiga, kes oli arvatavasti ainukene juhtimisvõimeline inimene majas. Viljar magab kõrvaltoas, kust 5 tundi tagasi saatsime külma duzzi alla ja seejärel Saksamaale teise korterinaabri Larsi. Ma ei näe oma põrandat, sest see on nii tihedalt kaetud.

Kõik algas täpselt samasugusest hommikust kolmandal veebruaril. Mäletan, et enne kui pilt tollel ilusal päeval ette tuli, olime jõudnud juba auto rentida, mu asjad vanast kohast ära kolida, reisimoona varuda ja end varustada piisavalt paljude kaartidega, et Itaalia põhjaosa ja nurk Shveitsi alpe - ja loodetavasti ka Milano kesklinn - õigeid radu kasutades läbida. Kõige teravam reaalsus saabus koos Malpensa lennujaama ja seal ootava Arsiga..

Õhtuks olime Torinos.

Lubage ma peatun korra Alfa Romeo 147'mel. Hõbehall katkiste nurkadega diisel, nüüdne kohalik kiirteerekord 197 km/h, täiesti võimatu mahutada neli inimest ja nende suusavarustus. Kolmandal nullitud kilomeetrilugeja peaks täna näitama midagi tuhande kilomeetri kanti, aga võibolla ka hoopis rohkem või vähem. Ja võibolla oli too rendikas lihtsalt liiga ära räsitud, aga endale ma seda autot ei ostaks. Ilusaim moment? 25 kilomeetrine duett kordi võimsama X5'ga Aosta Valley orupõhja kitsal mägiteel. Me ei võitnud, kuid ka tema ei võitnud..

Torinos ootas meid nelja, võibolla viiekäiguline õhtusöök Jessica sünnipäeva auks, maitsestatud ohtra veiniga. Pärast käisime drummijabassinoote kuulamas mingis keldrisarnases urkas, mis oli muide kohe selle keldrisarnase urka kõrval, kus meil Kerdi ja Edvardiga mõned ajad tagasi hea elektroonilise muusika elamus oli olnud.

Hommikul läbisime viimase jupi Lauskmaad ja tõusime Itaalia Alpidesse. Kus ühes ohtratest tunnelitest varitses meid Shveitsi piir. Euroopaliitlasena ei olnud ma üldse valmis, et inimesel peaks teise riiki minnes olema reisidokument või soliidne põhjus. Lõpuks selgitati ikkagi välja, et Eesti on tõepoolest riik, ja isegi Liidus, ja isegi piisavalt arenenud, et väljastada niivõrd keeruline seadeldis nagu ID-kaart.

Shveits. Kõigepealt Verbier, kaks päeva hiljem Crans Montana. Tõelised Alpide suusakuurortid, mis see aasta näevad ilmselt tõsist vaeva enda ära majandamisega, sest lund oli tõesti vähevõitu ja seetõttu vähe ka inimesi. Kõige "huvitavam" oli ilmselt majutust otsida.. millega me Verbieris lõpuks isegi hakkama saime, Cransis mitte..

Mistõttu olime kolmapäeva õhtul tagasi Milanos. Täna on laupäev. Enne kui me praegusesse momenti jõudsime, juhtus veel üks suusareis, ja Milano parim klubi, ja kuidas ignoreerida norskamist?, ja.. aga sellest hiljem, sest tundub et auto on edukalt tagastatud ja inimesed on tagasi.

2007-02-02T19:09:00.000+01:00

Meri.. on sinine. Maa on must. Viru Valge.

"E" nagu Võit!

2007-02-02T18:54:00.000+01:00

Meri on sinine, maa on must, operatsiooniruum on pärast valge.

Eesti eest!

2007-01-29T15:41:00.000+01:00

Õues paistab päike.

Peaks eksamiks õppima, natuke õpingi, natukene vaatan niisama aknast välja. Nädalavahetuse katsumuste jäljed hakkavad taanduma, 5 tööpäeva armuaega, et unerütm paika saada, korralikult süüa, alkoholi mitte tarbida, õues jalkat taguda ja üldse normaalse inimese mulje jätta. Et siis kõik jälle otsast peale hakkaks..

Laupäeval käisin vaatamas, kuidas üks prantslanna/erasmuslane barokk-ooperit laulis. Või ma ei teagi täpselt, mis zanriga tegu oli - aga hämmastavalt laulis. Mis pani mind mõtlema, et on olemas inimesi, kes oskavad laulda, või viiulit mängida, või joonistada. Inimesed, kes on milleski tõeliselt head. Isegi kui nad on lihtsalt õnnelikena sündinud (google: "Adriana Lima").

Milles Sina absoluutselt hea oled? Sinu üks trump elus? Ma ei ole veel suutnud ära fokuseerida seda, aga üle pika aja - või siis üldse esimest korda - on paar ideed tekkinud.

Kohustuslik kirjandus - Hunter S Thompsoni "Fear and Loathing in Las Vegas". Väheseid raamatuid, mida peale filmi ära nägemist on isegi mõnusam lugeda kui enne (google: "Johnny Depp"). HST lõpetas ennast 2 aastat tagasi enesetapuga. Suur talent suured tunded? Või raamatus kirjeldatu, ja tegelikult mõnes mõttes autobiograafilise sisuga loo paratamatu lõpp?

2007-01-24T02:03:00.000+01:00

G&D Organized Nature 18 ja kaks uneajast ülejäänud tundi panid mind seda looma.

2007-01-22T20:40:00.000+01:00

Olen piu-meno edukalt transformeerunud uude elamisse. Niiet esialgne plaan enne veebruarikülmade tulekut ja eestlaste invasiooni korralik baas rajada sai teoks.

Isegi internet tekkis täna, peale seda kui Internetile faksi saatsime. Ärge küsige, Itaalia.

2007-01-19T12:58:00.000+01:00

Haahhahahhahahhahaaaa täna o n 17C ja homme 20C sooja.. ja kalendris on kirjas 19. jaanuar. Mida iganes, kliimasoojenemine, kõik on valesti.

2007-01-18T19:17:00.000+01:00

Teate miks on hallitusjuust ja oliivid Itaalias head? Sest nad on värsked! Oliive ma isegi ei söönud varem, nüüd peab iga kord külmkappi avades vähemalt ühe neist rohelistest soolastest marjadest suhu panema. Ja hallitusjuust.. just tõin poest endale korraliku käntsaka, eur nelikend, lõhnab nagu surnud vanaema sokk ja praktiliselt elab alles karbis. Mm, kerge heleda õlle kõrvale neid segamini manustades, muud ei tahagi täna süüa.

2007-01-17T14:19:00.000+01:00

"Hi."
"Hi, where are you from? Italian?"
"Yes.. and you?"
"Im.. err.. swedish. Nice to meet you."

Flirting laugh.
"Ok, i am actually lithuanian, and she is latvian."
"Hehe.. well, im actually estonian."

Ja lõpus jagati tasuta alkoholi.

2007-01-16T15:15:00.000+01:00

Mingite huvitavate manageerimiste tulemusena olen ma oma kodukohast 9.veebruariks ilma. Õnneks on uus koht ootamas. Kahjuks on see tsipakese kallim kui endine. Õnneks on seltskond parem. Kahjuks peab veel rohkem odavat pastat sööma. Õnneks võib õnn naeratada ja ma leian kedagi, kes mu'ga tuba jagaks ja kulud splitiks.

Niisiis, kõik kellel on kodutuid tuttavaid, eriti Milano läheduses, saatke sõnum "KODUTU Nimi Perenimi Kontakttelefon" numbrile +393342656780.

Hell yeah.

2007-01-12T18:39:00.000+01:00

Sama kindlalt kui peale reedet tuleb laupäev, tuleb peale reedet pohmell. Erasmus on taas hoogu läinud, viikingipildiga 3.80EUR viin müüb muhedalt ja maolennendesmilanoklubideskäinudkollektsiooni lisandub uusi.

Täna näeb programm ette kogunemist ühes väikeses toredas hiinalinna korteris, kus kõigepealt räägitakse natukene filosoofiast ja võrreldakse kelle riiki on kellegi teise riik rohkem rünnanud, ja siis astutakse juba pisut julgema sammuga kluppi.

Vaja on ruttu organiseerida uus eluase. Ei taha maksta enam kunagi nii palju renti nagu ma seda praegu koguaeg teen. Eriti kuna veebruar tõotab tulla tõsine ringitõmbamise kuu, ja ringitõmbamine ei ole ju tasuta. Alfa 147 on juba renditud.

Mina olin Ardi,
kõike kollast soovides,
nägemiseni.

PS: täna oli 16C akna taga 1hetk.

2007-01-10T14:02:00.000+01:00

hommikul ärgates
hiinalinna märgates

koduteed otsides
peavalu trotsides

tulid meelde teod
mäluriismed reod

viljajooki ammutanud
tantsuplatsi lammutanud

suvalisi tegelasi
jutukesi sagedasi

eriti ei kangastu
polegi vaja.

2007-01-05T23:20:00.000+01:00

http://www.msu.edu/~karjalae/internet96.htm

Tasub vaadata.

2007-01-05T22:14:00.000+01:00

Inimesed oskavad kirjutada ilusaid lugusid. Näiteks:

When I was young, my maternal grandparents came to Canada from Hong Kong to look after me. It was summer and my parents were working while I was left at home. I had no friends, so much of my time was spent being entertained by my grandfather.

He was born and raised in China, and studied at one of the universities there after high school. Being able to attend university was quite an accomplishment back then, and he had only one year left before civil war broke out. He joined the ill-fated Nationalist side, where he would have had a chance to be a comissioned officer had there not been a need for English speaking Chinese people. He spoke English fluently, so he was used as a translator for the British troops. He recovered from a shot to the arm, and fled to Hong Kong to avoid prosecution when the war was over. There he met my grandmother, and assumed a career as a meteorologist.

I knew him as a large, but delicate man, who always took the time to explain things to me (something quite rare for a kid who's only six or seven). I spent the warm summer days following him around, playing with him, learning from him. Eventually, he became my favourite person in the world, the first person I've ever looked up to.

On the day that my grandfather passed away, I was crushed. It was my first family death ever, and when my mother gave me the news, all I could think about was how I would never have him as my teacher again.

Eventually, I went to Hong Kong to take some time off from the North American world, and learn more about my family history. I stayed at my uncle's house, the same house that my grandfather bought over 40 years ago. It was December, and Hong Kong winters are pleasantly brisk, so I stepped outside onto the balcony after waking up and getting dressed. There was an elderly man in white socks and black shoes holding a little girl wearing Mary Janes' just below. The man, who bore a striking resemblance to my grandfather, was keeping his granddaughter company while she waited for the school bus to come. I liked how frail, yet tenacious, they looked, as if this weak old man would protect this little girl to the death. Seeing them sitting there, a patient man with a doll of a girl in his arms, reminded me of my grandfather, a strong and gentle man all at once.

And it made me happy to know that he was not the only one.

@ http://1000words.net/254

2007-01-05T10:37:00.000+01:00

Milanos särab päike ja päevaks peaks mingi 10 C sooja tulema.

Ühtlasi algab ~3405 päev järjest arvuti taga. Või vähemalt selline tunne on. Küll on tore koolis "käia". Siukene tunne, et kogu see effort, mis kooli jaoks minust välja on läinud, tuleks tasustada millegi väga suurega. Reaalsus on muidugi see, et lõpuks saan paar värvilist a4'ja, mis minu jaoks on pigem mälestus mõnest vahvast peost, ja tulevasele tööandjale ilmselt veelgi vähemtähtsad.

Alati on muidugi võimalus luua kooli sees midagi nii geniaalset, mis tuleviku enda jaoks paika paneb. Näiteks - vabandust, kulunud näide - Google. Võibolla peab selle jaoks Stanfordis käima, võibolla lihtsalt roppu moodi vedama, suure tõenäosusega rohkem intellgentsi omama. Nii või teisiti, kui pisut süveneda, on näha, et vähemalt minu alal - suvaliste huvitavate programmikeste loomine, mis potensiaalselt võiksid tulevikku muuta - on suures-laias internetis tegijaid mustmiljon. Kõik püüdmas Seda Asja, ja lõpuks suure tõenäosusega ikkagi töötamas mõne eduka majandusmehe alluvuses, hommikust õhtuni Javat vmt pusides. Kuigi "intelligentsi" on nagu rohkem, aga (elu)tarkust kahjuks vähem.

Tähendab, võite muidugi ka vastu vaielda.

Muudel teemadel. Viimase aja ainuke sotsiaalne sündmus (va. messenger, mis tundub nagu keha osa olevat juba) oli see, kui eile õhtul käisin RAMi ostmas. Kõrvaltänava suvalise elumaja korterist. Leidsin netist mingi tüübi, kes täpselt sobivat iMaci RAMi müüs, kogu Itaaliat katvas kuulutusteportaalist, ja loomulikult elas ta minust 200 meetrit. Tore, kui vahest õnnn slash kokkusattumus naeratab.

Nüüd on pisut kärmem raal ja võibolla varsti ka piisavalt aega, et seda testida millegi muu kui PHP editoriga.

vt. ka http://www.polarrose.com/ , http://www.redherring.com/Article.aspx?a=20582&hed=No+Tube+for+You%3f

2007-01-02T00:13:00.000+01:00

2007-01-01T12:37:00.000+01:00

Tere, aasta esimene päev.

Õues on siuke ilm, et tekib kahtlus, kas see aasta üldse tuleb päike kunagi välja. Nagu oleks Pimedasse Keskaega ärganud, 2007. asemel tuli 1576., või midagi taolist.

Ma kujutan ette, kuidas kõik itaallased siin oma ilusad uusaastalubadused suure masenduse ja pohmakaga juba täna ära unustavad, sest lihtsalt siuke asi paistab aknast.

Korterisse saabub endiselt uusaastalisi, üks vahetus tuli suure riiuga kell 8am, ühed teised just praegu, ja viimase kohta olen kuulnud, et jõuab alles 15.jaanuari paiku. Hea pidu vist.

Meie Aastavahetuse Hetk oli seekord trammis. Mida pommitati ilutulestikuga, iseenesest huvitav. Kesklinnas oli suht sama tunne, mis maarjamaa suurimas linnaski oleks olnud - pudelikillud, liiga palju inimesi ja mõned tuttavad Belgiast. Kuigi võis ka täiesti teistmoodi olla, see mälupilt on mul kaunis ähmane. Peab teiste käest üle küsima, kui ärkavad.

Võtame nüüd kõik koos selle päeva rahuliku muusika ja enese(taas)leidmise jaoks. Head Uut Aastat.

2006-12-31T23:17:00.000+01:00

niisiis, sel uusaastaööl proovisin ma, kuidas oleks olla täiesti kaine ja teha kunsti ja allalaadida uusi kujundusprogramme.

häähäähähää PÄRIS OLIN Milano 2007 tervitab teid!!! tallinn tallinn tornide linn, vabandust et ma sind petsin, kuid see on alles esimest korda.. kui veedan.. aastavahetuse teisega. jee!

ps: kert, vaata kui ilusad pildid su auto aknast tulevad.

2006-12-31T17:20:00.000+01:00

nii.

tihedate silmadega terve päeva rohekalt kumavat ekraani jälgides olen jõudnud veidikene lähemale oma esimesele miljoni dollari projektile IT vallas. üllatava kokkusattumusena on täna veel lisaks ka 31.detsember, üldrahvuslik joomarluse ja kaklemise Päev, mis tähendab, et loetud minutite pärast jätkan ma laual juba lahtiriietatud õlut mõne tugevama joogiga. kuniks veel käsi kirjutama paindub - head vana aasta lõppu, kallid lugejad!

lisaks, kui kellelgi on jagada häid mõtteid, ee, ideevõistlusele, jah, täpselt, ideevõistlusele, siis laske tulla - teema on: "minu hävitavalt hea idee, kuidas lihtsalt weebiapplikatsiooni progedes maailmale meeletult kasu tuua". Maailm, see olen mina.

Ardi!

2006-12-29T11:45:00.000+01:00

Eestis on niisiis käidud.

Olen küll Lille tänaval veel, aga pärast eilset kokkuvõtvat üritust ei ole mind täna niikuinii eriti olemas, nii et võib juba arvestada homse päeva ja lahkumisega.

Eile oli niisiis täpselt siuke õhtu, et eriti nagu ei tahtnudki juua, seega võtsime väga kiiresti end täielikeks sidruniteks, läksime Nokusse, siis mingisse kohta, siis Levist Välja, kuhu ma üldse minna ei tahtnud, ja siis jälle sellesse mingisse kohta, ja juba ma seletasin Kullerkupu tänaval, miks Martah peab olema selline nagu ta on. Oletatavale naisele kuskil ülemistel rõdudel, keset kella neljast ööd. Ma arvan, et vestlust alustas tema.

Ma ei ole uhke. Mul ei ole halb olla, veel. Jumal tänatud, et nüüd on mul vähemalt tahe Milanosse tagasi minna. Kohe praegu.

.:. UPDATE .;.

On selgunud veel huvitavaid tõsiasju eilsest. Olla ma nimelt olnud suhteliselt ebaviisakas, valjuhäälne ja ebaselgete maneeridega. Mingi hetk nähtavasti kohtasin toredaid tüdrukuid Vanalinna vahel ja tegin seksikat häält ja oma margi täis, ja pärast hiljem üritasin taksojuhti kliendist ära rääkida (?), ja siis millalgi vahepeal Söögiplatsist standard-boxesit osta, aga ma lihtsalt ei olla suutnud end arusaadavaks teha. Üldse selgus kokkulugemise tulemusena, et erinevat rämpstoitu sõime vähemalt neli korda eilse õhtu jooksul. Vähemalt selles kategoorias sai Eesti ära maitstud.

Mis aga mind palju rohkem häirib, on see, et ma paljusi inimesi siiski ei näinud. Ma ei tea kuidas see Eestimaa nii kiiresti läbi sai siis seekord, aga tõsiselt, mul on kahju, et ma kõigiga kokku ei jõudnud saada. Loodetavasti teavad need, keda ma silmas pean, seda isegi. Veel. Nnh. Ma üritan end parandada. Ja üldse, tulge Milanosse!

2006-12-24T13:26:00.000+01:00

Tere Jõulud.

Tahaksin paljudele väikese sõnumirea teha, aga minu number on eesti mobiilioperaatorite vahel nii ära jagatud, et polegi teist enam peaaegu olemas, ja telefon on tühi ja laadija Milanos. Ebaedu.

Sellegipoolest, Jõulud, ilma lumeta ja puha. Rohkem rõõmu neile, kes juba niikuinii rõõmsad on, pisut rohkem kurvastamist neile, kes millegipärast kurbadena täna üles ärkasid. Kokku tulevad sugulased, uudistavad üksteist ja söövad vana hea eesti kombe kohaselt liiga palju toitu. Räägitakse enamvähem samad lood uuesti sirgeks, ja mingi hetk polegi nagu midagi asjalikku enam teha, kuid samas.. on ikkagi kuidagi hea olla. Võibolla lihtsalt puhkemomendi ja hea kõhutäie koosmõjul, võibolla aga selle aastatepikkuse treeningu tulemusena, et 24.detsember, see on hea.

Mul tulevad järgmine aasta suure tõenäosusega paremad jõulud.

2006-12-21T19:53:00.000+01:00

Huh, kodu, eestimaa.

Tunne on niisiis selline, astudes siia tuppa. Nagu oleks veits ajas tagasi läinud sellesse päeva, kui noormees Ardi Hundt siin toas elas ja toimetas. Sest praegu on kuidagi kõrvaltvaataja tunne. Üldse mitte dramaatiliselt võttes, vaid lihtloogiliselt. Võibolla see ongi hea.. kui kunagi tulen jälle siia tagasi, et elada, siis.. saan väga kergesti alustada uut elu. Sest miski ei hoia enam liiga tugevasti kuskil kinni.

Mu kass on endiselt paksuke, auto on pargitud täpselt samasse kohta, kuhu ta jätsin.. ah niimoodi siis maitsebki hapukoor, ja selline on üks linn, kui seal on lund.. ja niimoodi toimib liiklus, kui on olemas reeglid ja sõiduread..

Tere, Eesti, üheksaks päevaks, ütlen ma esimese päeva õhtul. On vaja veeta ilus jõul, näha sõpru ja ingliskeelset kino, ja saada ühes asjas selgust. Näeme.

2006-12-20T15:37:00.000+01:00

oh shit. Moonbeam – Forgotten Feeling (Pavel Khvaleyev Mix). see rada on audiostratosfäär.

2006-12-20T12:06:00.000+01:00

Niisiis. Homme tulen teadvusele mõttega, et 13:40 hüppab Estonian Air Malpensa lennuväljalt õhku ja viib mu tagasi. Tagasi sellesse vanasse uude kohta, millest hetkeseisuga eemal oldud 4 kuud ja 20 päeva.

Saab olema teenitud puhkus, ent põgusakene. Mida ütlevad numbrid? 90nest kontaktist minu telefonis on 80 seotud Itaaliaga (vana SIM on kadunud, vana telefon puruks - saatus?). Protsentuaalselt on jõulupuhkus Eestis u. 7% eelnevalt Itaalias veedetud ajast.

Ja ometi on esimest korda just täna hea tunne, et koju saab veidikeseks. Ehk on pärast hea tunne tagasi ka tulla?

2006-12-16T20:51:00.000+01:00

Käidud on Genovas.

Tagasi tulles leidsin Tarmo oma voodist magamast ja Milanos sadamas täpselt sama moodi vihma nagu Genovaski. Puhata ei saa, peab minema kohevarsti õuepeale vaatama kuidas need asjad ikka täpselt käivad. Sest kuigi tundub, nagu asjad käiksid automaatreziimil väga ilusti omaettegi, on ometigi tunne, et ei saa puududa ühestki õhtust, mis võib muuta Milano, või minu, või indoneeslasest lillemüüja elu igaveseks.

Pealegi, peaaegu tunnen juba kodus verivorste auramas, nii et lõpuspurt ongi vajaka, finishiga Malpensa lennujaamas. Nüüd on täpselt õige aeg suu lahti teha kõigil neil, kes tunnevad et neil on Milanost vaja Mingit Ühte Asja, et ma siis läheks ja ostaks või varastaks või eemaldaks selle kuskilt ja tooks kaasa. Omalt poolt löön laiaks viimasegi kopika, et meeles pidada kõiki oma kalleid lugejaid!

Mina olin Ardi Hundt, edukat laupäevaõhtut soovides.

2006-12-15T16:20:00.000+01:00

Tere,

kui sooviksin ennast tähtsaks teha, kirjutaksin siia, et jube kiire on. Kuid enda vastu aus olles tean, et suhteliselt mõtetud asjad söövad aega praegu, nii et jääb ära.

Positiivse külje peal on praegu Tarmo, Margo ja Meriti külaskäik siin. Samuti on kõik väljamaised sõbrad enne jõule Milanos koos korra ja toimub Asju.

Pisut negatiivsemalt läheb kooliasjus, suhteliselt raske on võõras keele- ja koolisüsteemis omi aineid ära teha, tuleb välja. Ja korteriüür on ka endiselt kallis, kui ma tahan vähegi kõiki oma reisiplaane järgmine aasta realiseerida, tuleb ses suhtes midagi ette võtta.

Igatahes, järgmine neljapäev saab mind näha ja katsuda juba kallil kodumaal. Loodetavasti kohtun kõigiga kellega praegu soov on kohtuda.

2006-12-11T13:25:00.000+01:00

Käidud on suusatamas.

Mille käigus ei saanud nähtud lund pikka aega, mis sundis naalduma baariletti ja kõndima diskoklubisse. Sajad noored inimesed, 1400m kõrgusel üksteise kõrval väikeses alpikülas ootamas valget imet ja tegemas täpselt seda sama mis Milaanoski. Raiskamine.

Täpselt nii ärkasimegi kõik koos 4 päeva järjest ja ootasime lund. Mis tuli maha loomulikult viimasel päeval. Ja ma läksin üksi selle kuradi mäe otsa päev otsa ja pole midagi öelda, ilus oli.

Tegelt käisime vahepeal bussidega Austrias suusatamas ka.

2006-12-01T13:20:00.000+01:00

Kell 13:06 ärgates oled mõnes mõttes oma päeva juba ära määranud. On liiga hilja, et võtta ette reis kooli, on liiga vara, et kuhugi reedeõhtut tähistama minna. On täpselt paras aeg mitte midagi teha, tühjas korteris ringi tuiata, iTunes'i väsitada ja madalat pooltalvist päiksepaistet nautida.

Lugesin ühe aine jaoks paar huvitavat ennemuistset paberit arvutiteadust. Ennemuistset, enne Google't, enne, kui internet otsapidi igasse kodusse ühendus. Ennemuistset, kus tollased tublid matemaatikud Brin&Page kirjeldasid oma huvitavat matemaatilis-teoreetilis internetisaitide väärtustamise süsteemi PageRank, mille "kõrvalproduktiks", lihtsalt katsetamiseks, lõid nad muuseas ka Google. Hea jutt oli, http://infolab.stanford.edu/~backrub/google.html.

Mis veel - avastasin Milanost Hiiumaa, käisin kinos vaatamas, kuidas Matt Damon&Co itaalia keelt räägivad, ja ei läinud Rooma.

2006-11-26T15:46:00.000+01:00

Hea hommik.

Lisaks muudele positiivsetele teguritele on täna õues ilus ilm ka veel. Sõitsin Brera kanti itaalia hommikueinet manustama, värske krõbe croissant' shokolaadiga, värskeltpressitud apelsinimahl ja Via Moscoval kiirendavad Aston Martinid. Viimased muidugi hajusid kohe kõrvaltänavatesse, kui kaks blokki edasi kullatud kaartega väravast keeras tänavale tapjamust Continental GT. Varsti hangin endale jäädvustusseadme ja tallentan need ilusad momendid igavikku.

Mõnes mõttes on huvitav ja juba harjumuspärasekski saanud, et seal, kus peaks olema jõgi, on Milanos autotee, kus peaks olema puud, on modelliagentuur (ükskõikmisvõrdlus??), ja seal, kus peaks olema vaikne pühapäev, hööritab kitsast puusa ja piitsutab jämedat mootorit Suur Raha.

Stai attento, perche domani abbiamo un nuovo episodo della citta di Milano.

2006-11-25T15:43:00.000+01:00

Paanikahommik. Mismõttes õues on jätkuvalt pime kui ma üles ärkan? Hea seegi, et täna on vist laupäev.

Minu elu viimane moeröögatus on hängida koos oma itallastest korterinaabritega. Kolmapäeval vajusime suure grupina Milano ühe suurima elektroonilise tantsumuusika klubi "Magazzini Generale" tagalavale, kõigil suul ühesugune vabandus - teeme DJ'ga intervjuud! Mis oli vähemalt ühe jaoks meist ka tõsi, tegu on miski suurema projektiga mille otstarvet ma veel päriselt ei ole ära taibanud, kuigi alati itaaliakeelse selgituse peale agaralt kaasa noogutan.

Kogu kupatuse positiivne külg on muidugi see, et minu itaalia keel peaks nüüd kribinal-krabinal arenema hakkama. Peale tõsist vaidlust Giovanniga teemal "Kas Ardil on üleüldse kunagi võimalik korralikult itaalia keel selgeks õppida?" olen võtnud eesmärgiks igal võimalusel itaaliakeelset teksti ajada, kuigi see tähendab vähemalt esialgu päris paljude vestluste mõttele mitte pihta saamist. Loodetavasti midagi väga tähtsat ette ei tule.

Eile igatahes ajasin taksojuhiga pikad jutud maha. Ja raip küsis ikka 19.50.

2006-11-21T11:57:00.000+01:00

Tänane sissekanne on helis ja pildis.

2006-11-18T18:25:00.000+01:00

Tsau!

Olen edukalt nihutanud oma ärkveloleku niimoodi, et päevavalgust enam ei näe. Seega saan hakata suurepärast kasu lõikama huvitavatest öistest lugudest, nagu näiteks esimene buss, tänavavõitlus immigrantidega ja magavatele inimestele helistamine.

Ega uudist ei olegi midagi. Tahaks juba lumele saada, 6.detsember on esimene tripp, siis loodetavasti korra jaanuaris, ja veebruari alguses on juba lukus veel üks. Ehk on veel huvitetu..sid? Ryanairil just oli sooduskampaania, oleks mul kuhugi kellegiga lennata, ma kohe oleks ost. Ja kui raha ka oleks olnud, tegelt.

Soovitage häid filme.

2006-11-16T11:26:00.000+01:00

Sõbrad läinud kurjad ilmad.

Täna lahkusid. Viimased päevad logelesime suht niisama ära, kuritarvitasime oma tervist veits ja nillisime ringi. Täna pean likvideerima tagajärjed. Olen veel suht kahevahel, kas tuba ära koristada, või lõplikult hävitada. Viimane variant tundub ahvatlev, sest enamus ülesandest on juba minu eest täidetud.

Aga kõigepealt "tööle" ja pärast kooli. 10min pärast heliseb äratuskell. Milanos sajab. Akna taga vihmas tumeroheliseks tõmbunud puul möllavad väiksed linnud, aru saamata, et normaalsetes maades oleksid nad praeguseks juba külma kätte surnud. Ignorantne õnn. Tahaks ka mitte mõelda. Tahaks täna niimoodi kooli minna, et mitte ühtegi inimest kuskil ei oleks. Tühi tramm, paduvihm trammipeatusest koolini, mitte ühtegi inimest, mitte ühtegi autot. Tänavavalgustus põleb, nagu oleks õhtu. Vasakul ja paremal kõrvuti pressitud väikesed mõtetud kohvikud ja poed, räämas, täiesti tühjad. Võib keset kuuerealist autoteed kõndida, punasega üle minna, trammijuhi tooli peale istuda. Tühi Milano, nagu ta tegelikult ka on, aga ilma nende segavate tumedate kujudeta vihmas, kellest igaüks teeskleb, nagu ta oleks keegi, nagu tal oleks mingi mõte ja eesmärk ja seos nende teiste kujudega. Lollpead.

Äratuskell. Õhtuni.

2006-11-13T14:17:00.000+01:00

Mõned uued värsiread.

Vaatsin just, et eelmine sissekanne oli samuti Monday, eelmise nädala esimene päev. Hakkabki selline muster välja kujunema, et esmaspäeval tuleb pilt ette ja soov kõik südamelt ära rääkida.

Niisiis, eelmine nädal läks rahulikult kuni neljapäevani, kuni komöödiasse nimega Milano ilmusid kaks toredat uut tegelast Kert ja Ets. Kusjuures Kert ilmus täiesti loogiliselt bussipeatusse, samas kui Etsi otsisime rongijaamas kaks tundi, ja alles vahetult enne käega löömist ja loomulike kadudega leppimist õnnestus saavutada kontakt. Ets oli meist umbes 40m kaugusel telefoniputkas.

Esimene päev aklimatiseerusime niisama ja tuiasime linna peal, vaatasime vaatamisväärsusi (1 kirik, ses suhtes on Milano hea lihtne) ja ostsime manti. Õhtul avasime pudeli kodumaist kangemat ja Milano-San Fransisco telje ja rääkisime ilusat eesti keelt suure ööni.

Reedel hakkasime organiseeruma. Kulgesime hanereas Keskmisse Rongijaama autot rentima, mis osutus täpselt nii keeruliseks nagu Itaalias alati kõik asjad on. Sellest jutustab ka ülevalolev pilt, minust ja Kerdist Hiltoni hotelli wifis bookingut tegemas, et siis 6 meetrit vasakule minna ja auto kätte saada. Igatahes, lõppkokkuvõttes vurasime minema tumesinise kahesajaseitsmega, üks koma kuus ja tseedeeauk, kõik oli ilus.

Ahjaa, vahepeal käisime tegime ühe diili Emilio juures ja sõime 320eegust musta värvi pastat restoranis, mille kelner valetas ilusaid asju eestlaste kohta.

See pilt kujutab niisiis Edvardit toredate erasmuslaste korteriläbul, kus veetsime muheda reedeõhtupooliku.

Samas kui see pilt on minust laupäeva hommikupoolikul toredas Milano looduses.

Ja siin on laupäeva mingisugune aeg pärast ärkamist ja paartsadat kilomeetrit põhja poole. Kus me ootamatult avastasime end Shveitsist ja peatusime asja selgitamiseks.

Kuigi samas Shveits oli väga kena ja majesteetlikud mäed ja ootamatud orud ja puha.

Aga kauaks passima ei jäänud ja õhtul olime Torinos. Kus väisasime tuttavaid tüdrukuid inglismaalt, mõnda toredat kohalikku lokaali, ja ühte Eriti Head Klubipidu. Sest Torinos oli samal ajal Club2Club elektroonilise muusika festival. Vaata ka www.clubtoclub.it, www.cadenzarecords.com, Jam Club Torino.

Ja nagu pärast iga õhtut, on hommikul pohmell. Mis on parem selle raviks, kui sõita paarsada kiltsa lõunasse, kus meid ootas imeilus Genova, 26 kraadi vahemerelist sooja ja paitav päikesepaiste? Sellesse linna sattudes mõtlen ma alati, miks ma küll Milanos elan.

Kiskus fotoreportaaziks ära, aga nii oligi. Eile jõudsime tagasi Milanosse, sõime sushit ja rääkisime maailma asjadest, täna puhkame, mina käisin koolis ja Kert shoppab linnas ja õhtul lähme vaatame ringi. Ci vediamo!

2006-11-06T13:17:00.000+01:00

Algab järjekordne nädal, järjekordse recovery programmiga.

Külastasin nädalavahetusel taaskord Veronat, suvise keeltekursuse taaskogunemine. Võite ise arvata, mis juhtub, kui 8 noort inimest saavad võõras linnas kokku ja poes alkoholi müüakse. Seega sellel pikemalt ei peatu.

Tagasiteel oli rong nii täis, et konkreetselt ei olnud võimalik piki vahekäiku liikvele pääseda. See oli selline kuuekohaliste kupeedega rong, kus siis ühes vaguni ääres oli vahekäik, mis oli tihedalt täis põrandal, kottidel ja üksteise otsas istuvaid inimesi. Ma hakkan juba aru saama, miks Pakistani Autobussiliini sõbraliku bussi kraavisõidu korral ohvrite arv tihti üle kolmesaja tõuseb. Rohkem transpordivahendeid arengumaadesse! Nagu näiteks Itaalia, kus viimane tehnika sõna paistab jätkuvalt olevat SMS.

Niisiis, istusime sõber Emiliga vahekäigus põrandal kägaras ja arutasime maailma asju. Emil, kes on Rootsist, pajatas loo, kuidas tema vanemad 70ndatel Soviet Unionis käisid. Olnud siis kuskil Leningradi äärelinnas selline masin, kust populatsioon palaval päeval tasuta vett sai ammutada. Ja mis kõige imelikum - kõik kasutasid ühte ja sama masinaga komplekti kuuluvat rõvedat standard-vene teeklaasi. Mul tuli kohe meelde oma lapsepõlv, mis möödus kauplus "Kotka" vahetus läheduses Lasnamäel, ja et meil samuti taoline klaas oli. Otsekui kommunismi sümbol, ühisvara, mis kõigile kasulik oli, samas liiga mõttetu ja väärtusetu, et keegi seda varastada või lõhkuda viitsiks.

Mille peale Emil arvas, et ma olen õnnelik inimene, olles elus tahtmatult juba nii palju erinevat näinud, praktiliselt oma kodulinnast kunagi välja minemattagi. Ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla see tegelikult ongi nii, hoolimata sellest, et vaevalt et keegi Eestist väga hea sõnaga toda aega meenutaks, on asi üldises põhimõttes, et mida rohkem sa näed, mida rohkem koged, seda rohkemat oskad hinnata, seda rohkem häid ja meeldivaid asju ära tunned. Ja nüüd olen ma siin, oma elu kolmandas kultuuriruumis, ja kuigi igapäevaselt ei oska sellest mõelda, on midagi jälle muutunud, interpretatsioonimasin silme taga on arenenud senitundmatutesse suundadesse.

Mõnus on vahelduseks mõelda millestki muust kui täpselt sellestsamast millest absoluutselt igaüks niikuinii vaba turumajanduse ja demokraatia ruumis hommikust õhtuni mõtleb.

2006-11-04T10:02:00.000+01:00

suured tervitused itaaliamaalt!

situatsioon siis selline, et käesolevalt on meil hommik, loetud minutite pärast alustan ma reisi milano tsentraalsesse rongijaama, ja päike paistab.

mille juures on detailid järgmised, et mu ema ja mu vend, nemad lahkuvad nüüd malpensa lennujama, kuid ehk, olles avastanud selle kelmika triki kuidas klubis tasuta kääritatud viljajooki tarbida, mida me eile 60 öiro väärtuses ka tegime, on oht olla hommikuti ebakainem.

samas, nagu oleks lotoga 1000 eeku võitnud.

suured tervitused.

ja nagu ma ütlesin, head teed perekondlikule visiidile, ja head teed mulle, kes ma pean täna veel rongiga Veronasse jõudma eesti asja ajama. mis ma veel tahtsin teile kõigile toredatele lastele südamele panna oli see, et ärge siis alkoholiga liialdage.

2006-11-01T20:39:00.000+01:00

Kõigile neile, kes täna istuvad suhteliselt rahulikult oma kodudes, võibolla natukene mõtteid mõlgutades, hetkeks iseendaga olles;
kõigile, kes on pisut mures, või natukene eksinud;
kõigile, kes tavaliselt oma kõige ausamad mõtted parema meelega ära unustavad, kuid täna neile julgelt silma vaatavad;
kõigile, kes tavaliselt kedagi koju ootavad, kuid täna teavad, et nad ei tule enam;
või kõigile, kes kuidagi kaasa ei jõua joosta, kuid ometi teavad, et neil oleks niipalju anda;
ning neile, kes on tihti alla nulli, kuid vähemalt suudavad mõelda ja tunda;
ja muidugi neile, kes pisut ootavalt oma telefoni vaatavad;
ja sinule, kellega ma kõige parem sõber olen nukruses, kuigi ma oleksin nõus sind kaotama, nähes su elu õnnelikuna;
ja sulle, kes sa mulle ütlesid, et positiivsus, ja kes sa isegi seda teksti lugeda ei oskaks;
ning tegelikult isegi sinule, kuigi ma enam ei tea, mida sinu pilti vaadates tunda;
ning kõigile, kellele see korda läheb - sest juba see näitab, et olete seda väärt;

tahan ma öelda,

mina - ma olen nagu Sina.

2006-10-29T14:05:00.000+01:00

ps: see jutt on tegelt eilse kuupäevaga, a eile oli blogger katki.

Claustrophobia is an anxiety disorder that involves the fear of enclosed or confined spaces. Claustrophobes may suffer from panic attacks, or fear of having a panic attack, in situations such as being in elevators, trains or aircraft.

Eile ütles Jasha (Hannover, GER), et vaata, kui niimoodi üles-alla hüpata, jäävad liftid vahest kinni. Õnnetu asjaolude kokkulangevus sealjuures oli see, et me olime liftis, ja meie lift jäi suhteliselt seisma. Huvitav, on varemgi proovitud, ja pole veel kunagi lift seisma jäänud.

Igatahes, kuue minuti pärast sain ma teada, et Jasha on kergelt klaustrofoobiline, ja et parandusmeeskond tuleb 15 itaalia minuti pärast, mis on tegelikult täpselt täiesti suvaline hulk aega. Istusime.

Veel 32 minuti pärast otsustas Jasha sisemised uksed avada ja oma käe toppida täpselt sellisesse prakku, kuhu filmides käsi kinni jääb ja siis lift sinu kehaga lahkub. Seekord juhtus siiski ebatõenäoline, ehk siis seal oli Nupp, ja uksed avanesid 2 korruse vahel.

Mida see meile õpetas? Mitte midagi, tegelt.

Popularly, claustrophobia is considered to be the opposite of agoraphobia, or a "fear of open spaces".

Eile ütles Luca, et vaata, ma viskan su pärast pidu autoga ära, ja Ardi ütles sellepeale, bene, ma tean täpselt kus ma elan. Massiivne udu ja kääritatud viljajook tegid meie plaanidesse kahetunnise ja kuuekümne(!) kilomeetrise ringi. Mille kulminatsioon oli ilmselt see, kui seisime nukralt kuskil keset põldu ja vaatasime silti "Milano 18km >".

Aga proovi sa Tallinnas niimoodi ära eksida! Suurlinna värk.

Vahepeal käisin peol ka, mis on selles suhtes imelik, et mul ei ole juba mõnda aega üldse mittemingisugust raha. Võibolla on see lihtsalt mingi müüt, et raha üleüldse vaja on?

2006-10-26T13:37:00.000+02:00

Tähendab eile oli siis nii, et mõtlesin suurest kurvastusest klaasikese kangemat võtta. Leidus õnneks hea inimene, kes abikäe ulatas! Hakkasime siis otsast minema. Esimene lokaal ei soovind meid vastu võtta, kuid ei ole halba ilma heata - järgmises tutvusime Valgevene maailma kõige suurema mehega, ja tema toreda Brasiilia sõbraga, kes väidetavalt ajasid ükskõikmisteemantiäri. Ei aidanud vanuselõhe ega suurusevahe, jutt hakkas jooksma, või vähemalt niikaua kuni mina maksma ei pidanud. Tagantjärele tuleb tunnistada, et mind võlus ka see trikk, kui mr. Valgevene rinnalihase kummi tõmbas ja püstiseistes joogiklaasi sinna peale seisma pani. See oli tema universaalne vastus kõikidele inimestele, kellega ta rääkida ei viitsinud.

Olime suured sõbrad, trampisime koos klubisse, tema käed laiali ees - et igast teisi inimesi eemale ajada, kes mõtlesid, et neil on ka õigus kõnniteel käia - ja mina ilusti hop hop järele. Tekkis tohutu kiusatus proovida inimesi närvi ajada, selline karistamatuse tunne oli. Õnneks jäin iseendaks, ehk siis jätkasin joomist ja tiirlesin niisama ümber oma telje.

Nii nii, ilm on ilus, praegu on jalad laua all ja päike paistab peale. Tundub, et korterikaaslased pole ka just aega raisanud, köögist läheb mingi kahtlane rada välisukseni. Mis siis täna - peale võtta, tööd teha, niisama passida või kooli minna? Ma arvan et me kõik teame õiget vastust!

.. pisut hiljem: tegelt hea tunne on. Tean, et jalad kraabivad põhja juba - saab minna ainult paremaks! Vaatan suurepärase lootusrikkusega kaugusesse. Sellest rääkides, iga nädal võtan loengus ühe rea lähedale, silmanägemine pole enam see mis nooruses. Eile just juhtus seetõttu kummaline lugu, õppejõud sattus eksiarvamusele, et mind huvitab väga, niisiis päris kohalikus keeles üht ja teist. Ei tahtnud suure seltskonna ees ebaviisakusse jääda, vastasin umbropsu! Ei usu, et täppi läks.

Ja sporti teen hoolega. Eile just enne viinavõttu käisin tublisti korvpalli mängimas kohalikus getos. Selles suhes on geto väga teretulnud, et alati leidub üks plats. Erinevalt tavapärasest võitsin matshi, kahjuks vastase nime ei mäleta, võibolla Mattias, aga pigem midagi nagu Gianluca või Giovanni. Väärt vastane, kui kaotab. Peab meelde jätma.

Pärast tulid mingid kulid tiimi kutsuma. Jutu käigus jõudsid nad ootamatule järeldusele, et neil siiski ei ole tiimi. Piinlik lugu, läksin üle eesti keelele ja taganesin taamale ära.

Kell on kaks, peaks täna midagi peale ülesärkamise veel tegema. Andke nõu! Olen talent enamvähem igal alal, eriti tubli suvalise jaura kirjutamises, nagu näete juuresolevalt pildilt.

Heaküll, lähen puhkama korra.

2006-10-25T01:51:00.000+02:00

Hommikupoole sõitsin metrooga. See on üks omamoodi atraktsioon, näiteks täna tulid minu vagunisse järjest Lõõtspilli Mängiv Mees, Väikese Lapsega Raha Kerjav Ja Üle Metroo Oma Muret Kurtev Naine ja Kõikide Inimestega Vestlust Alustav Pisut Demented Onkel.

Õhtupoole käisin Emilio juures tema uut dnb reliisi kuulamas, ja pärast sõitsin ükskõikmisitaallastega kodu poole. Mitte koju, vaid kodu poole, veits ebameeldiv, et Milanos kõik täiesti täis peaga sõidavad. Koju ei jõudnud see reis, sest auto peatus baari ees, et kogu seltskonda pisut Montenegrotega tankida. Ma otsustasin reisi jala jätkata.

Ja veel õhtupoole ehk nüüd räägime Fransisko-Markoga juttu ja saime Orkutist bänni ja nüüd mõtleme kuidas rikkaks saada.

Jälle päevake õhtus.

2006-10-22T23:56:00.000+02:00

Tagasi Genovast.

Oli tore näha mõnda vana tuttavat - nii võib nüüd juba öelda nende kohta, kes Sienas olid. See on nagu "üks suvi aegu tagasi", kuigi oli kaks kuud tagasi. Tihe, tihe on olnud.

Genova oli täitsa kena, muidugi on Milanost tulles hea lihtne seda iga linna kohta öelda. Mere ja mägede vahele pressitud, Tallinnast pisut suurem linn, mis kunagi oli kuulus panganduse ja Columbuse sünnikodu poolest, tänapäeval paistab silma maailma kõige lühema metrooga. Mõnus oli mere ääres käia, majade vahelt mööda kitsaid tänavaid üles mägede jalamile tõusta, erasmuslaste uskumatu vaatega kortereid näha. Ja mõnus oli rongipileti eest aint 7.90 maksta. Lähedal. Kiirelt. Hea.

Ja nüüd algame peale uue nädalaga, raha ei ole, kooli on vaja minna, ja tööd oleks vaja leida. Viva Italia.

2006-10-19T22:16:00.000+02:00

Hispaania oli meeliülendav, uuem, puhtam, avatum, optimistlikum, kõrbem, pinnavormilisem, mereäärsem, võõrkeelsem, teistsugusem. Ja ometi oli natukene kodu tunne, kui Milanosse tagasi jõudsin. Ma tajun seda linna, mõistan kohti, mäletan ristmikke, oskan ühistransporti. Pisut uskumatu, et kunagi kui olen lahkunud ja tulen tagasi, oskan siin olla.

Hispaanias oli rohkem õhku, mida hingata. Võibolla oli see lage kõrb, võibolla üks mereäär, aga kuidagi oli kohe tunne, et tahaks sõita nende lagedate küngaste vahel, ääristada neid lõputuid puuistandusi, vaadata neid imelikke otse kalju seest välja kasvavaid maju, kus inimesed näiliselt täiesti maailma lõpus oma teistmoodi elu elavad. Muidugi on seal ka linnad, raudteejaamad, internet ja tänapäev, aga vähemalt oli seal see hea tunne, et on kuhugi veel minna, midagi omapärast kuskil seal, kus lõpeb viimane tänav ja algab .. savann? Vamos!

2006-10-13T19:15:00.000+02:00

mölale vahelduseks pildikesi elust enesest ka. kujutatud piirkond on nüüd siis minu habitaarium-kontor-kodu, tegelikult kaadri taha jääb veel suurem osa toast, aga see ei ole nii huvitav. ja seina peaks üle võõpama...

2006-10-11T19:19:00.000+02:00

mu nupud on valged, minu download käib ühe vajutusega. minu klaviatuuris on USB augud ja minu pilt on suurem kui see telekas mis mul ükskord oli. ma otsin ainult torrenteid, mis sisaldavad maagilist fraasi "OS X", ja hiljem lamasklen niisama ja juhin kõike puldist. mis värk on?

ühtlasi õppisin eile oma korterikaaslaste-põlisitaallastega itaalia keelt, mida isegi nemad ise korrektselt ei valdanud: see keel on täis reliikviaid ammustest aegadest, relikte, mida keegi enam ei taha ega oska kasutada.. ja mina pean seda õppima! tahtejõud on see, mis mind sunnib seda keelt rääkima, sest tegelikult on enamvähem kõik võimalik ära rääkida ka käte-inglise segakeeles. järgmine, võibolla ülejärgmine põlvkond enam keeli ei õpi, sest meil on olemas ühtne inglise keelkond väikeste dialektierinevustega erinevatel kontinentidel. tegelt ka.

ma adesso devo andare al Old Fashion, perche.. perche no?

2006-10-09T22:50:00.000+02:00

Info.

Info valitseb maailma. Kui me üldse millestki sõltuvuses oleme, siis justnimelt infost. Info on seotud kõigega, kõikjale, kogu aeg. Ei, te ei saa aru, see ei ole lihtsalt et loed ajalehte ja siis on informatsioon ja asi sellega piirdubki.

Täna. Vaevlesin infopuuduses, ja konkreetselt sellesama maagilise substantsi, Info leidmiseks kulutasin terve päeva. Sest tahtsin muretseda, ei, rõõmustada ennast ühe toreda uue iMaciga. Aga raha on vähe. Niisiis on vaja infot, et kust saab kõige mõistlikumalt. Ja veel - milline täpselt sobib minu vajadustega? INFO, mehed. Füüsiline töö info korjamiseks üle linna. Internet on inimkonna kõige tähtsam leiutis, sest see sisaldab puhtal kujul täpselt seda, mida meil kõige rohkem vaja on - infot. Kui ma oleks kõik selle telefonist või netist kätte saand, mida teada tahtsin, oleks võind lihtsalt minna ja oma pill ära osta. Või õigemini, edastada info Fnaci, et seda tahan, ja nad oleks selle minuni toimetand. Ja kui ballistiliseks minna, siis milleks mulle seda arvutit vaja üldse? Et veelrohkem infot vahetada, sest arvuti on üks tõeline infomasin, see ei sisalda mitte midagi käega katsutavat, aga ometi sisaldab inimeste elutööd, unistusi ja mõtteid ja ilusaid pilte autodest ja naistest.

Info on kõikjal. Ja kõik on sellest sõltuvuses. Alkohol on välja mõeldud ainult selleks, et hetkeks vähendada (või suurendada) tarbitavat infovoogu. Terve (ebaeetiline) reklaamitööstus elab infomoonutamisest - see on juba nagu info alaliik. Armastus on info mingi inimese kohta, kes sulle mingil põhjusel (info) korda läheb, rikkus on numbrid sinu pangakontol, ilu on vaid positiivne info sellest, kuidas asjad peaksid välja nägema.. ja tegelikult, tegelikult-tegelikult, ei olegi midagi olemas, sest on ainult meie tajud ja mingi tükike hallollust, mis ütleb et selline ja selline info on just see pilt ja see heli ja see tunne. Ja põhimõtteliselt, kui vähekese aja pärast teadus jõuabki juba sellesse kohta, et on võimalik ära petta silmad ja kõrvad ja tunnetus, siis pole enam mitte millelgi mitte mingit mõtet, sest.. tarbime otse. Infona. Osta juba täna omaenda täiuslik elu! 20 aastat õnne, 56 terabaiti, 66$.

2006-10-04T15:55:00.000+02:00

Probleemid isiklikus elus röövisid teilt teie armastatuima autori paariks päevaks. Kuid nüüd olen ma tagasi, õigemini edasi, ja sellest räägimegi.

Olen edukalt sisse kolinud uude apartementi, mille kahejalgsete imetajate nimekirja kuuluvad hetkel Giada, Gio, ja Ardi. Ja teate, ilgelt mõnus on. Oma kodu. Varsti lähen ostan valget ja halli värvi ja pahtlit ja siis on veel parem. Ja varsti lähen ostan oma 20" iMaci ja Maailma Kõige Suuremad Kõlarid ja siis on täiesti hea kohe.

Sellest rääkides, iga endast lugupidav minu blogi lugeja tahab seda mixi kuulata kohe kiiresti.

Ja mu tuba on vähemalt tosin sammu pikk ja viis lai, nii et kõik toredad sõbrad, kui otsite Milanos toredat Sõbralikku Peatuspaika, siis see on arvatavasti saadaval. Ja üldse oleks lahe siin Uues Maailmas mõnda Vana Olijat näha. Via De Sanctis 73, apartemento 15.

Ulatuslik suurtähtede kasutamine on selge märk positiivsest meelestatusest. Itaalia paistab parem kui kunagi varem, koos peaaegu aknast sisse ulatuva täiesti lõunamaise puuga, millel Eriti Lõunamaised Linnud, ja see seksikas üles/alla keritav metallist ruloo, ja väikesed espressomasinad köögis, ja mõlemas vannitoas mõnusalt kasutu bideé, ja uksekella nupp igas toas, ja maja sissekäik portjeega, ja 10mbit FastWeb, ja klaaspudelites piim, ja...

Devo essere felice tutto il tempo, non ho nessun altro possibilta, perche vita é qui e adesso...

2006-09-30T11:27:00.000+02:00

Väga rahulik hommik, normaalsel ajal üles ärgata ja enese vastu viisakas olla. Tunne on parem, kui pärast laokilolekut natukene süsteemi maitsta. Aga see on petlik, sest päeva-mõne pärast igatseb vaim jälle kaost ja hävingut.

Täna õhtul leiate mind Firenzest, inglisepäraselt Florence, kuulus arhitektuuri ja kultuurikants Itaalias, ühtlasi koduks sõber Sandrile, kelle 21 eluaasta täitumist vaikselt tähistama sõidame. Hea lihtne nädalavahetus enne suuri sündmusi - sissekolimine uude appartementi koos kogu komplekti uute korterikaaslastega, kooli algus koos kõikide ainete lennult valimisega (itaalia meetod), ja .. ja veel mõned suursündmused.

Keegi mängib allkorrusel drummi ja bassi, haruldus. Lähen meie sisehoovipoolsele rõdule ja uurin hommikusöögiks, millega tegelevad kõik meie toredad naabrid oma väikestes köökides ja pisikestel rõdulinodel.

2006-09-27T19:50:00.000+02:00

...ütlesin, et no pange siis teeklaasidesse, ja ta kurat panigi, triiki tequilat täis. Võtsime ära, mis seal ikka, ma ei tea, mida nad seal imestasid. Edasipidi oli jook niisiis tasuta. Hakkasime leti poolt vaadates vasakult järjest kõiki ette võtma, mäletan ühte meest, kellele kiitsin kodumaad, ja teist, kellele väitsin, et hoopis mina olen selle naise abikaasa. Korra isegi jõudsin mõelda, et ega see heaga ei lõpe, ja juba olimegi Hollywoodis tagasi, ja ega see heaga ei lõppenud. Raha andsin õnneks ära kõik, mingile lillemüüjale.

Tundub, et seiklused ei ole tasuta, ikka ainult tõsise joomise hinnaga.

Nüüd vaatan närtsind lilli, uut telefoni ja kellegi emaili aadressi, ja mõtlen, vist peaks voodisse lõpuks linad muretsema, aga mis seal ikka, ma ju ei elagi tegelt selles korteris.

Enne kui unustan, Merilin, loomulikult oli see kõikidest Milano baaridest just see, kus teie olite istunud. Baarmen Alex palus tervitada ja lubas jooki teha järgmine kord.

2006-09-24T15:03:00.000+02:00

Tähendab eile oli siis nii et läksime sinna Veronasse - ilusad vanad majad ja Romeo&Juliet -, ja siis sõitsime nagu tagasi ja mis muud kui et bussil 2 kummi plahvatas. Kiirteel. Selgus siiski, et me ei hukkunud, niisiis keerasime sisse bensujaama, bussijuht hakkas ratast vahetama ja meie Absoluti jooma. Selgus veel, et meil, õigemini bussil oli kaasas vaid üks varuratas, niisiis pidime ootama Milaanost startivat backup-bussi. Sisustasime ootamatult tekkinud puhkemomenti meeleoluka vestlusega, mille käigus leidsime, et armastusega on asjad ühtmoodi halvasti nii eestis, saksamaal kui ka albaanias. Kokkuvõttes jõudsime muidugi elu mõtte ja vältimatu kolmanda maailmasõjani, niisiis kiskus veits igavaks. Õnneks saabus Teine Buss.

Toredad hispaania preilid joobusid veinist ja itaalia tuutorite lahketest sõnadest ning otsustasid terve ülejäänud sõidu sisustada laulmisega, valjusti ja valesti, kuid ei ole halba ilma heata - vein maitses meilegi. Üritasime liituda hispaaniapärase ingliskeelse vestlusega, mis oli umbes midagi nagu -
"My fahorite fuud is, you know, wat is mother of eggs, yes??"
"Err.. chicken?"
"Si si si, chihen!"

Kokku võttis Verona-Milano ots kuus tundi ja pisut peale, Milano tuled paistsid kell üks. Surematum osa seltskonnast leidis, et magama minna on liiga hilja, ja suundusid Rolling Stones nimelisse meelelahutusasutusse. Kuna minu korterinaaber vastas telefonitsi, et ta on pikali ühes pargis, võibolla Milanos, aga siiski täiesti tundmatus kohas, ja omas ühtlasi ainukest võtmekimpu meie apartementi, otsustasin liituda toredate klubilistega.

Rolling oli suur, tasuta ja joovastav. Peale väikest topingut hakkas suhteliselt lõbus, niisiis tundsin end vabalt ja käitusin nõmedalt. Vist, aga kõik olid ju omad. Aeg hakkas väga kiiresti edasi minema ning kuskilt ilmus välja Benjamin, kes muidugi klubisse sisse ei saanud. Klubi pandi suhteliselt kinni ka, nii et väljusime, olime endiselt väga lõbusad ja otsustasime meiepool väikese afterpartei teha. Loomulikult vaibus pidu kuue minutiga, sest oli tõsiselt hilja ja väsimus, õnneliku juhusena olime meie aga omas kodus ning läksime magama, teised tammusid mingite vahenditega oma Milano-otsa.

Täna magasin, käisin vannis ja üritasin paremaks inimeseks saada, mis osutus nii vähese ajaga kahjuks võimatuks. Jätkan arengut parema elu poole ja tervitan siinkohal oma kassi Atsut.

2006-09-21T22:11:00.000+02:00

Eilse seisuga tunnen ma Milanos nelja eestlast, ja olen kuulnud veel vähemalt kahest. Me oleme kõikjal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eile oli Old Fashioni esimene international night. Hea ja ilus oli, veits kodune tunne juba, tead inimesi ja on kellega rääkida ja nii. Aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida.

Huvitav on hoopis see, kuidas inimesed omavahel tutvuvad. Eile arutasime seda ühe saksamaise psüholoogiatudengiga pikalt laialt, ja ta jagas täiesti minu arvamust, et esimestes olukordades, esmamuljetes, on inimesed tavaliselt täiesti midagi muud kui nad tegelikult on. Mitte ainult sellepärast, et esimese hooga kohe ei paista kõik veidrused välja või et ei ole aega tuttavaks saada vmt, vaid sellepärast, et kõik sunnivad ise end olema natukene midagi muud. Natukene sõbralikumad, pingutatult huvitavad, vaatame rohkem silma, ärme lase vaikusehetke tekkida, räägime suvalistest asjadest, oleme positiivsed, jätame hea mulje. Tegelikult on mul täiesti ükskõik koertest, jalgpallist, inglismaa ilmast ja põhjamaisest pinnamoest, aga ma ei jää ju vait ja ei vahi lihtsalt otsa võõrale inimesele.

Aga täpselt nii see peabki olema, sest ainult aeg ise laseb tekkida tõelistel tutvustel ja selekteerib välja sinu jaoks huvitavad inimesed. Ses suhtes võib ju lausa lõdvaks end lasta, olla muretu, sest kõik läheb niikuinii nii nagu kõik läheb - aga me ei ole vabad, sest keegi ei ole nii enesekindel.

Ja vastupidi, ka kõige parema sõbraga jääb veits võõraks, kui näost-näkku ei näe mõnda aega. Ses suhtes on msn või meil või skaip täiesti võimetud, siiski. Vähemalt niikaua, kui nad seda staatikat ei edasta, mida sa iga kord tunned, kui teine inimene otse sinu ees seisab, räägib, käsi liigutab, kehahoiak...

Unikaalne aeg, mille peale poole aasta pärast mõelda, see praegune aeg. Kes saab kelleks, kes on tegelikult kes, ja kui lõbus meil pärast kõike seda algust on.

Mis oli sinu praeguse hea sõbra K esimene lause, kui te esimest korda kohtusite?

2006-09-19T15:12:00.000+02:00

... ja lähed suure värava alt läbi, ja ongi tänav. Tavaliselt lähen paremale, kohe esimeses majas on juuksur, siis kalapood, ja siis väike kohvik, stammkunded. Tänavanurga ja suure teeni on mõnikümmend sammu, seal on meil siis kohe tramm, ja kui veelkord ümber nurga paremale, siis on 92 troll. Võtame trolli. Peatus on nii, et võid sealsamas mingis järjekordses kohvikus varju all istuda ja kolm meetrit on trolliuksest sisse, selles suhtes mugav. Ja Games-Workshopi pood on kohe seal ja...

Hommikuti on üsna täis, näiteks täna sain õnnega pooleks viimase koha. Kaks peatust edasi tulevad saksa tüdrukud peale, keeltegrupi omad. Trollis ma tavaliselt nende juurde trügida ei viitsi, mingi 20 minsa kuulan 'podi ja kui Statzione Centrale tunnelist läbi oleme, siis lähme koos maha. Koos ootame via Zaral bussi ka, tegelt oli vist mingi teine tänav, aga ma praegu ei mäleta. See on hea buss, läheb kiiresti ja otse ja eriti kedagi hommikul peal ei ole, Bicocca on üldiselt liiga kõrgklass, kõik on autodega.

Ja kokku vist pool tundi lähebki, jala veel sada meetrit astuda ja uksest sisse ja vasakul on lift, l'ascensore. Viis või kümme hiljaks jääda pole mingi probleem, itaalia värk, Francesca ise hilineb ka. Aga ta on tore, noor, see tähendab et usub veel inimestesse, mitte nagu mõni vanamutt-õpetaja.

Ja noh, selline ta on, tükike mu Milaano päevast, hommikukohvi asemel, ma ise nimetan.

2006-09-17T18:26:00.000+02:00

Tähendab eile lonkisime siis vihmas mööda suvalist tänavat, kui ootamatult märkasime sinist neoonvalgust. Neoonvalgus vana hea, käis mõte läbi pea, selgust otsima asus meeskond ruttu. Ja selgus asi tõsine, et koht teater ja pidu on sünnipäev. Ja kutsusime ise end sisse ja olid kõik keskealised toredad suvalise riigiasutuse moodi inimesed küll seal vallatlemas. Ega midagi, 80ndate hitid ja läksime lõime kampa, vihtusime tantsu ja kõigi jaoks oli ok et seitse täiesti suvalist noort välismaalast nende sünnipäevale tulid koos tädide-onudega linedance' proovima.

Ja ma olin täiesti kaine ja see on põhimõtteliselt täiesti hämmastav, et siuke asi juhtus. Ja igatahes sadas pärast veel vihma ja osad meist mängisid 7am'ni pudelit ja osad meist, ka siinkirjutaja, tegelesid magamisega, ja atmosfäär oli vaba ja kõik tegelesid täpselt nende toredate asjadega mis parajasti huvi pakkusid.

Libertà.

Ja täna leidsin ma endale korteri, elagu.

2006-09-16T18:40:00.000+02:00

Kronoloogia.

Vahepeal on juhtunud transporditööliste streik, olen saanud uue juhtlõnga oma pinna otsingutel, ja eile tegime massiväljamineku. Mis seisnes selles, et lisaks meile kolmele põhirotile siin urkas saabus üheksa aeg Anna Saksamaa, peale teda Alex&Alex Inglismaa ja peale neid Soome, Veel Üks Saksamaa, Uus Norra ja Hispaania, nimed teadmata. Toimus alkoholivõtt, millele järgnes kõndimine suunas lõuna, millele järgnes saabumine Club (Cafe?) Atlantise ette.

Selgus, et õhtu oli pühendatud tolle clubi avamisele. Ohter rahvamass meid küll ei peatanud, sest siin linnas armastatakse välistudengeid, niiet tuli mingi mees-asjamees ja ütles - tere, välismaise väljanägemisega inimesed, siin on sooduspilet, astuge edasi.

Klubindusest - järjekordne asi, mille jaoks itaallastel oma kummaline süsteem on. Klubisse sisenedes ei maksa 90% juhtudel midagi, saad lihtsalt oma exit-kaardi, mille pead vastava summa eest klubibaaris väljapääsupileti vastu vahetama. Nii et ei mingit sissepääsuraha, aint väljapääsuraha. Näiteks meie saime "kollased piletid", mille eest maksime 5 euri ja saime õiguse klubist lahkuda, oli ka 20 - 30 euroseid pileteid (koledamad meessoost inimesed?). Jookide ostmine käib üldjuhul nii, et kõigepealt lähed ühte kohta, kus istub igavlev endine klubiprintsess, nüüdne kassapidaja, kes müüb sulle joogipileti, tavaliselt 10 euri. Selle lähed esitad baari, ning võid valida suvalise kokteili või õlle või mida iganes. Kõik 10 euri, aga kokteilid on vähemalt kanged.

Igatahes, klubi, pärast passisime klubi ümber perifeerias, sest üks meist ei jaganud väljapääsupiletisüsteemi ära ja pidi rohkem maksma, mis tegelikult lahenes sellega, et meie hispaanlane riskis rängalt (ei ole iroonia) oma eluga ja varastas maailma kõige suurema turvamehe KÄEST väljapääsukaardi.. ja päris tore hetk oli ka see, kui me mingit Astonit uudistasime, ja tuli selle ette pargitud F430 omanik ja meilt uuris "Kes kurat selle Astoniga on et ma oma auto eest ära pean liigutama". Ja pani oma Ferrari ilge pauguga käima.

Ja täna on täna ja raha on otsas, seega istume köögis ja arutame niisama maailma asju. Olge siis tublid, peatse kirjutamise-lugemiseni.

2006-09-14T17:22:00.000+02:00

Täna ärkasin üles olin mõõdukas joobes sõitsin alguses 92ga ja pärast 11nega kooli sõbrunesin ühe slovaki ühe portugaallase ja mõne sakslasega ebaõnnestusin pangakonto avamisel rääkisin kuusteist minutit itaalia keelt tulin Benji juurde tagasi panin orkutisse pilte (pohmell, ma ei tea) jäin ilusast korterist ilma õhtul lähme sinna väljakule kus on alati palju suvalisi inimesi.

Paistab et ma olen kaotanud punktuatsiooni ja kõvasti uneaega. Kusjuures eile oleks juba peaaegu magama läinud, aga teised sundisid välja minema. Nii nüüd on südametunnistus puhas, jah, teised sundisid. Bravo Ardi.

2006-09-13T00:48:00.000+02:00

Mustendavate tänavate vaikuses, vaikselt oma samme lugedes miljonite inimeste tühjas linnas, aknast langeva rõõmsa valguse eest hoidudes, koduteed otsides, kohta, mis ei olegi kodu;
põletavas päikeses üle väljaku minnes, taibates, et nende kiviplaatide all on veel üks tänav, võibolla metroorong, ja huvitav, kelle peal ma praegu seisan;
iga päev tänaval, korteris, koolis ja baaris uutest silmadest järjekordset elulugu lugedes saad aru sellest imelikust asjast, et sa ilmselt ei sõbrunegi kunagi oma parima sõbraga ega hakka armastama kõige kallimat inimest, sest neid on lihtsalt liiga palju, et otsima jääda;
ja kohe, kui liiga palju mõtled, mõtled sa liiga palju, ja ka see on imelik, sest sa võid kõiki võimalikke olukordi raamatust lugeda, kõike teiste käest kuulda, aga ikka on sinul täpselt selles samas seisus ise valus, või hea, või armas ja ootamatu ja teistmoodi ja nii kurb, et kirjutad öösel üksi, et teised teaksid kuidas see on, kuigi nad ei tea kunagi enne kui nad teavad...

Inimene on nagu lahus, millesse õiget olukorda tilgutades toimub alati üks ja sama sellele vastav reaktsioon. Elu peaks olema nii igav, sest kõik on tehtud, ja ometi läheme me sinna ja sealt veel edasi, et iseennast haleda katsejänesena kõigesse toppida. Ja vahest saad sa kõigest aru ja mõtled et jaa, teadus, ole ainult instinktidest üle ja sa suudad alati õiget asja teha, kui lihtne see on! Ja ikka oled järgmisel hetkel kurb, kuigi kurbust ei ole ju üldse olemas.

Milaano oli täna esimest korda natukene ilus, mis tähendab muidugi mõtlemapanev, mis tähendab muidugi melanhoolne, kui me minust räägime. Jaa, kõike saab mitut moodi mõista. Näiteks vaata, Juhan Liiv oli ka hea, aga nimi on tagurpidi lugedes nõme.

Ilusat und.

2006-09-10T15:07:00.000+02:00

Täna jäin ma ilma Monza GP'st.

Vaevalt mõned tunnid tagasi lõppes siit mingi 30km kaugusel live' F1 GP, ja ma ei olnudki seal, eriti nõme tegelt. Linn on täis Ferraaripunaseid ja Alonsohelesiniseid tegelasi, kes näevad kõik välja nagu inimesed, kes just nägid midagi huvitavat, aga nüüd tahaksid kodus olla, ja kodu on teisel kontinendil.

Ja täna magasin ma mingis pargis päikese käes pool päeva ja nüüd olen netist uurinud veits mis siin metropolis veel huvitavat toimub tulevikus, et ma järgmine kord kõike maha ei magaks. Oma pettumuseks avastasin esimese hooga kohe, et eile oli Placebo kontsert mingis kohas mille eest ma praktiliselt mööda käisin. Mnjaa, peab veel harjuma sellega, et siinsamas ümber nurga ongi see elu millest Eestis ajalehest loeb.

Ja tegin linkide alla väikese kalendri, et teaks mis värk millal on.. ja järgmine nädal saan korteri ja siis hakkan küllakutseid laiali saatma jeje.

2006-09-09T20:00:00.000+02:00

Eile oli mul au külastada jutu järgi ühte kuulsaimat itaalia ööklubi/lokaali Cafe Cheval. Koht oli asjalik, ei saa kurta, aga pidu ise kuidagi aeglane. Vähemalt olime me Benjaminiga viimased kes klubist lahkusid, ja nagu ilmselt igas varahommikuses linnas siin planeedil, oli ka Milanos meie parim sõber lõpuks Esimene Hommikune Buss.

Ja täna on niisiis täna, või õigemini täna hakkab juba läbi saama, sest ma olen maganud palju ja hea meelega ja nüüd teeb Benjamini ehtsa norraka kombel ahjukala ja pakub aperatiivi kahele saksa tüdrukule, kes tulid õuduslugusi rääkima korteriotsingute vaevalisest protsessist. Ma juba tunnen kuidas järgmine nädal saab eriliselt huvitav olema.

Kasutan seda nappi eetriaega veel tervitamaks kõiki seniseid minu blogi vastu huvi tundjaid, keda on mitteametlike andmete järgi lausa 4.

2006-09-08T16:08:00.000+02:00

Müsteeriumist on saamas eepos. Ei, tragöödia.

Täna käisin ma jälle Keerulises Kohas, ootasin alguses poolteist tundi ukse taga ja pärast neli tundi sees ja sain kõige selle tulemusena teada (5 minutiga), et mul on ikkagi üks 567 nõutud asjast puudu. Või kujutas too frustreerunud itaallanna ette endale asju, sest probleem tundus veits debiilne - ma pidin näitama, et mul on krediitkaart (why??) ja kui ma oma hõbesinise NPNK uhkelt letti asetasin, otsustas austatud immigratsiooniametnik, et see on ilmselt liiga suvaline pank ja et kuule mine tee endale Itaalia pangakonto. Kusjuures kuskilt lugesin ma oma enese ilusa sinise silmaga et pangakonto tegemiseks on vaja tax code, mille jaoks on vaja täpselt seda paberit, millepärast ma immigratsiooniasutuses olin täna in the first place.. eluring.

Ah. Miks. Ma ei viitsi. Selline ongi siis see kollaste tähekestega sinise lipu alla koondumine.

Positiivne oli see, et kohtasin Bocconisse õppima asuvat islandi noormeest, kelle nimi oli umbes midagi nagu Birgirr ja kes oli täitsa sõbralik ja tore, eriti kuna tal oli sama pangakaardi-probleem ja siis sai koos neljas-viies keeles Süsteemi sõimatud.

Ja pärast vaatsin laisalt kuidas kohalik voolujoonelise sidruni värvi Gallardo paremale ja vasakule keeras ja sõin veits fetat väikeste tomatitega.

Ahjaa ja kuulasin G&D Miami setti ja see oli vaat täpselt siuke tunne et vaatad lahtiste silmadega ja midagi ei näe ja kuuled ainult seda head mussi ja tegelikult lendavad lihtsalt kõige luksuslikumad unistused silme eest läbi kus sa oled kogu aeg lihtsalt see kõige kõvem mees antud suvalisel alal. Idamaistes võitluskunstides, suht tihti näiteks.

2006-09-07T16:32:00.000+02:00

Ja tänane teine jutt on meil Milaano korterikultuurist.

Maarjamaa tagasihoidliku pojana on vähemalt minu jaoks suht kummaline see kuidas inimesed siin läbisegi korterites elavad. I mean, tore ju et noored koos segaseid korteriseltskondi moodustavad ja et inimesed ei pea aasta aega hotellisarnastes ühikates virelema... A samas võtab suht nõutuks kuulutus stiilis "Terepäevast üürime välja toa oma toredas korteris kohe pargi kõrval Via Whateveril, oleme tore perekond mina mu mees ja meie kaks tütart, soovime huvitavat korterikaaslast." Ma ei tea, kõlab veits imelikult?

Ja teine keiss, mina kui ühtpidi laisk ja teistpidi virtuaalreaalsuselemb muidugi otsin oma tuba netist, ja tegin kuhugi portaali oma profiili. Ja täna ilusti vaatan "U got mail" - ohho! Keegi Francesco nimeline tore itaalia noormees kirjutab et minu profiil huvitab teda ja kas tema profiil huvitab mind ka ja kas ma otsin ikka veel tuba. Kas tegu on veits kahemõttelise tõlkega inglise keelde, või avastan ma siin varjatud pornotööstust?

Päeva sõna : BASTA. Ehk lõpp, läbi.

2006-09-07T15:57:00.000+02:00

Täna käisin ma müstilises kohas.

Koht asus Via Montebello uulitsas, ja möödakäija tunneb selle ära uksest pikalt välja lookleva kiredavärvilise saba järgi. Valged, mustad, kollased, triibulised, kottpükstes, rinnalapsega, nahktrummiga... seltskond on seal kirev.

Niisiis, alguses seisad seal sabas. Keegi eriti midagi millestki ei tea, umbes tund aega tammud ära ja siis näitad passi ja siis saad Esimese Asja. Milleks on number, järjekorranumber.

Siis lähed 36 sammu edasi ja ümber nurga, ja näed seda putkad, kuhu sul asja on. Ja ühtlasi saalitäit rahutuid inimesi. Ja vaatad rahulikult oma numbrit, mis minul oli 571, ja siis vaatad veits rahutumalt numbrit putka peal, mis oli 543, ja siis küsid juba suhteliselt rahutult inglise keeles inimestelt, et kuulge, noh, kaua see umbes võtab, vaat mul on siin 571..

Ja siis inimesed vaatasid natukene aega ja pärast naersid sõbralikult natukene aega. Kes naeris prantsuse keeles, kes inglise keeles, kes vigases inglise keeles... Tore pikajuukseline inglise keelt hästi rääkiv mees (särgi peale oli kirjutatud "Save Ferris", et nagu päästke praamid?) sõnas lahkelt, et vaata me oleme siin 4h istunud rõõmsalt, ja noh kuus numbrit on edasi läinud järjekord. Ja et tegelikult kohe pannakse putka kinni tänaseks, sest itaallased ei viitsi tööd teha pärast 12:30. Ja et ega kui enne kaheksat-üheksat hommikul ei tule, ega siis ei saa ka midagi.

Ja täpselt nii käivadki asjad igal pool. Kõikides ametiasutustes võid näha nõutud inimesi tsiviliseeritud euroopa riikidest, kes kerges umbusus saavad esimesi elamusi Itaalia Süsteemist. Või õigemini süsteemi puudumisest. Siiani olen ma ainult läbi ime suutnud endale ülikoolist vastuvõtupaberi saada (mind juhatati vale boksi juurde, mis oli kinni, ja vales majas, aga õnneks viitsisin ma lambist teisele korrusele minna kus olid inimesed kes paistsid asju teadvat, selgelt mitteitaallased seega) ja ATM offitsist tudengite kuukaardi. Kuukaardikohas oli vaja täita vorm, mille ma suutsin täita umbes 20% ulatuses, sest mul lihtsalt ei olnud rohkem andmeid neile pakkuda ja osad väljad paistsid küsivat mingeid asju mida niikuinii olemas ei ole. Aga mingi kangekaelsus sundis mind ootama oma järjekorranumbrit ja loomulikult tuli välja, et noh, kui ei saa seda absoluutselt kohustuslikku vormi täita, mis siis ikka, teeme ilma vormita - 17 euri kuu, palun, siin on su kuupilet, ci vediamo.

Ja täna ma niisiis ei saanudki absoluutselt midagi tehtud, peab minema homme vara ja kannatama ja saama Esimesse Levelisse, mille tulemus muide paistis olevat see, et sinult võetakse üks paber ja saad numbri Teise Levelisse. Mida suure tõenäosusega on võimatu leida. Samas nägin ma oma ihusilmaga täna mingit tavalist meest, kes oli korra teisele korrusele jõudnud, aga tundub, et siis oli mingi saatuslik täiesti ettearvamatu viga tekkinud Süsteemis ja ta sai Restarti. Üldiselt ei olnud ta valmis sellest kogemusest veel täiesti avameelselt rääkima ja paistis pisut meeleheitel olevat.

Ja nüüd - tuunikala pastaga, tomatid ja oregano. Pärast avan Tallinnas oma Itaalia Restorani nimega "Che cazzo vuoi?".

2006-09-06T14:04:00.000+02:00

Ajalugu. See on alati hea koht kust midagi alustada. Ja enne kui ma ennast tõsiselt käsile võtan ja tublisti blogima (tegusõna?) hakkan, Milanost ja sellega seonduvast, teen otsa lahti selle idüllilise pildiga 16. augustist.

Fotol on kujutatud kolme põhjaeuroopa noormeest valgete topsidega. Sündmuspaik ja aeg - öö pärast Paliot Sienas . Palio - üks imelik kohalik traditsioon, mille käigus aeg ajalt hukkuvad hobused ja harvemini ka dzokid, juuakse ohtralt veini ja erinevate contradade ehk linnaosade asukad löövad üksteisel päid lõhki.

Niisiis, august on nüüd ajalugu, imelik kuu uute sõpradega üle euroopa, imelikus väikeses linnas, kus me kõik itaalia keelt omandasime ja esimest itaali-shokki saime. Ja nüüd on september ja Milano ja varsti ma räägin teile kõigest sellest täpsemalt.

ciao-ciao.